Tuleval aastal peaks jõustuma seadus, mille alusel hakkab riik ühe vanemaga kasvavale lapsele, kelle teine vanem on talle elatisraha võlgu, maksma igakuist elatist. Võlglastel on viimane aeg end parandada ja hakata oma lapsi toetama.
Ühe vanemaga kasvavale lapsele hakkab riik iga kuu elatist maksma avansina ja juhul, kui võlglaselt pole lapseraha ei hea ega kurjaga nelja kuu jooksul kätte saadud. Pärast püüab riik selle muidumehelt kätte saada, ja riik on parem võlgade sissenõudja kui elust räsitud üksikvanem, näitab muu Euroopa kogemus. Paratamatult tuleb osa võlga ka korstnasse kirjutada, aga lapsele on vähemalt korrapäraselt tagatud mõningane leivaraha.
Tervelt 81 protsendil juhtudest ei võta üks lapsevanem teise vanema hoolde jäetud lapse kasvatamisest osa või teeb seda minimaalselt, selgub hiljutisest uuringust. Pooltel lahus elavatel vanematel on lapse ees elatisraha võlgnevus. Ja tagatipuks, üle 40 protsendi võlgnikest arvab põhimõtteliselt heaks oma lapsele elatist mitte maksta – lapsele, kes on ju su oma liha ja veri.
Suurt lillelisemaks ei muuda pilti ka kohtusse pöördumine. Vaid iga viies kohtuotsuse saanud elatisvõlgnik hakkab seda täielikult täitma. Sagedasem mall on varjata tegelikke tulusid ja vara, lasta tööandjal kanda oma töötasu näiteks sõbra kontole, leiutada üha uusi nõkse ja nippe, et jätta kohtutäitur (loe: oma laps) pika ninaga.
Hull lugu on aga see, et meie ühiskond on säärast käitumismustrit suuresti sallinud.
Ühes 21. sajandi demokraatlikus riigis peab aga ühiskonnale, igale viimasele kui inimesele pärale jõudma, et lapse kasvatamine-toetamine on iga vanema auvõlg, kui jätame soojemad tunded praegu kõrvale.
Hull lugu on seegi, et paljud üksikvanemad ei julge (või mitmekordset kohustusekoormat tarides ei jaksagi) lapse elatisraha nõudega kohtusse minna, sest kardavad teise vanema ähvardusi, koguni füüsilist arveteklaarimist. 92 protsenti pere juurest lahkunud vanematest on isad.
Elatise nõue ei ole vanemate omavaheline asi, elatise nõue on absoluutne, sedastavad rahvusvahelised lepped. Juba nõude esitamine ise näitab, et rikutud on lapse põhiõigust, tema õigust arengule, kaitsele, vanemlikule hoolele.
Viimase rahvaloenduse andmetel kasvab meil ühe vanemaga leibkonnas iga neljas alaealine ning just nemad on teistest lastest ka mitu korda suuremas vaesusriskis ning seega ilma jäetud paljust sellest, mis nende eakaaslastele on loomulik ja mis kindlustab lapse heaolu ja soodustab tema arengut.
Rohkem kui kümnendi on elatisrahata jäetud laste mure koputanud seadusandjate südametunnistusele, ja aina nõudlikumalt. Ühel või teisel moel on probleemi lahendamisele õla alla pannud pea kõik Euroopa riigid: on ju laste õiguste kaitse ka riigi kohus.
Viimaks, 2014. aastal, saime meiegi laste murekoorma kännu tagant lahti, kui esitasin elatisraha fondi loomise eelnõu sotsiaaldemokraatide nimel riigikogu menetlusse. Küsimata erakondlikust kuuluvusest, oli õige asja eest väljas suurem osa rahvasaadikuid.
Aasta hiljem läks meie eesmärk kirja koalitsioonileppesse, nüüd esitati sotsiaalministeeriumis väljatöötatud perehüvitiste seaduse eelnõu, mis kajastab ka elatisabi regulatsiooni, valitsusele. Riigikogus on seaduse vastuvõtmist loota hiljemalt juunis.
Mitmed elatisvõlgnikke survestavad abinõud hakkasid kehtima juba varem. Pean silmas kohtutäiturite mullu sügisel suurenenud õigusi otsida ja arestida vara, mida laste võla katteks müüa annab. Pean silmas ka märtsis kasutusele võetud hoobasid, mis annavad kohtule õiguse peatada võlgniku autojuhiloa, väikelaeva juhtimisõiguse, jahitunnistuse, kalastuskaardi, relvaloa jms kehtivuse.
Elatisabiskeem sai võimalikult lihtne ja koosneb kahest osast. Esiteks pikendatakse praegugi kehtivat kohtumenetlusaegset elatisabi seniselt 90 päevalt 150 päevale ja päevamäära rehkendamine asendatakse 100 euroga lapse kohta kuus. Selle saamiseks tuleb vanemal esitada avaldus sotsiaalkindlustusametile.
Kui meie põhilisest teemast rääkida, siis täitemenetlusaegse elatisabi suurus on samuti 100 eurot kuus. Seda makstakse lapsele-noorukile kuni 18-aastaseks saamiseni ja õppimise korral kuni 21. eluaastani.
Kui elatisvõlgnikult kohtuotsusega väljamõistetud summa on sajast eurost väiksem, saab laps riigilt tuge tolle summa suuruses. Kui võlgnikult õnnestub osa lapserahast, näiteks 50 eurot, kätte saada, maksab riik teist 50 juurde.
Nii kohtumenetluse kui ka kohtutäituri algatatud täitemenetluse ajal lapsele makstud elatisabi nõuab riik sisse elatisvõlglaselt, lapse ja riigi nõuded on koondatud ühte menetlusse, mis on eelistatud teiste nõuete ees.
Täitemenetlusaegse elatisabi saamiseks ei pea üksikvanem enam kuhugi taotlusi ega andmeid esitama: elatisabi arvutamine käib automaatselt, kogu suhtlemine käib kohtutäituri kaudu, kellel on ülevaade võlgnikult laekunud rahast, talle kohaldatud sunnimeetoditest jne. Kohtutäiturite ja sotsiaalkaitseameti infosüsteemide vahel pannakse toimima automaatne andmevahetus.
Tahaks loota, et lihtsaks tehtud asjaajamine julgustab üksikvanemaid senisest rohkem elatisnõudega kohtusse pöörduma – jutt käib ju lapse heaolust.
Muidugi, mõnele võib sada eurot tunduda tühine, teisele on see tuntav tugi. Võrdluseks: 2014. aastal oli keskmine kohtus lapsele välja mõistetud elatis 157 eurot kuus. Ei olegi teab mis mäekõrgune vahe.
On hea teada, et iga kuu 5. kuupäeval kantakse lapseraha kindlalt arvele. Elatisabi rakendamiseks on tulevast aastast ette nähtud 7,2 miljonit eurot. Liiati on perede vaesust viimastel aastatel mõneti leevendanud toimetulekupiiri tõstmine, vajaduspõhiste peretoetuste ja universaalse lapsetoetuse suurendamine.
Elatisabi väljamaksmisele eelneb neljakuune puhveraeg. Miski ei sünni üleöö, olgu lohutuseks öeldud ka elatisvõlglastele, kes ühtäkki otsustavad vabatahtlikult oma last toetama hakata. Tehke seda!
Ei ole ju mõtet oodata, kuni kohtutäitur on teie peal järele proovinud iga viimase kui sunnimeetodi. Mõni neist võiks ju vilja kanda küll, sest kaua sa ikka nelja seina vahel pimesikku mängid?