Heljo Pikhof: eakate hooldamise süsteemi parandamiseks on vaja kestlikke lahendusi

Õiguskantsler Ülle Madise on oma 2018/2019 aasta ülevaates öelnud: arusaama väärikast vananemisest ei saa kokku võtta ühe lausega. Mõnele tähendab see võimalust käia kõrge eani tööl või olla aktiivne kogukonna liige. Mõni teine peab silmas sissetulekut ja majanduslikku kindlustunnet. Kolmas väärtustab tervist ja elurõõmu ning soovib ise otsustada, mis temast ränga haiguse korral saab. Neljanda hinnangul kindlustab väärika vananemise hästi toimiv ja rahastatud hooldekodusüsteem.

Jah, vananemist pole võimalik vältida. Inimene on ainulaadne igas eas ning vananedes ja vanaduses on vaja muudki kui tablette ja puhast voodit. Ometi, selleks et end väärtustatuna ja hoituna tunda on tarvis ka kindlustunnet, et vajadusel on abi alati olemas.

Siinjuures on paslik meenutada paari aasta tagust Postimehe juhtkirja kust võime lugeda:

Suur osa probleemsetest hoiakutest tekib mõtteviisist «minuga see ei juhtu». Paraku juhtub, ja üks asi päris kindlasti – me kõik jääme vanaks. Eesti ühiskond vananeb, neis tingimusis tuleb riigi ja omavalitsuste tasandil, aga ka erasektoris, õieti igaühel meist pöörata suuremat tähelepanu väärikale eluõhtule. Seda mitte loosunglike poliitiliste lubadustena, vaid läbimõeldud strateegiliste otsustena.

Sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõu pakubki välja kestlikke lahendusi.

Keegi ju ei eita, et pikaajalises hoolduses on meil paljud probleemid püsti ja et me ei lahenda neid, tõstes pensioni paar-kolmkümmend eurot aastas.

Ülekohtuselt suur koormus langeb pereliikmetele nii hooldamisel kui ka hooldusteenuste eest tasumisel. Teenuse kättesaadavus sõltub üha enam teenuse kasutaja maksevõimest. Eesti avalik sektor kulutab pikaajalisele hooldusele võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega liiga vähe, ligikaudu 0,2–0,4% SKT-st.

Euroopa Komisjoni raport on mitu korda välja toonud meie hooldekodude alarahastatuse, kohtade nappuse ja ülekohtuselt kõrge hinnataseme võrreldes keskmise pensioniga. Vanemaealiste seas on suur vaesus. Rahvastik vananeb. Prognoosi järgi suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal aastaks 2040 ligi 26%-ni rahvastikust.

Koos ühiskonna vananemisega kasvab ka hooldust vajavate inimeste arv. Eestis elab kümneid tuhandeid inimesi, kes peavad korraldama oma lähedaste pikaajalist hooldust, hinnanguliselt 13 000 on seetõttu tööturult eemale jäänud.

Eakate pensionist ei piisa, et maksta hooldekodus elamise eest, samas on eakas inimene kogu elu töötanud ja makse maksnud, mistõttu peab vajadusel olema hooldekodukoht talle kättesaadav omaenese pensioni eest.

Riigil koos kohalike omavalitsustega tuleb tagada vajalikud meditsiini- ja hoolekandeteenused, et eakad inimesed saaksid võimalikult kaua iseseisvalt hakkama.

Süsteemi tuleb muuta nii, et perekonnal ei oleks ainuvastutust. Arenenud riikides toimib üldjuhul kas hoolduskindlustus või võetakse arvesse inimese enda pensioni suurust, kusjuures piisav taskuraha peab ka hooldekodus kätte jääma. Senine korraldus ei kõlba mitte, et lapsel või lapselapsel jääb oma elu elamata, et talle kallis inimene saaks väärikalt hääbuda.

Meil ei ole hoolekandesüsteemi reformimisest pääsu. Lähiaastatel suureneb hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt, ka teenused lähevad kallimaks.

Oleme sotsiaaldemokraatide eestvedamisel siin Riigikogu suures saalis korduvalt arutanud omastehoolduse teemat, teinud ettepanekuid olukorra parandamiseks. Nii käesoleva aasta riigieelarvesse kui lisaeelarvesse tegime muudatusettepaneku, millega soovisime 1. juulist tagada inimesele hooldekodukoha tema enda pensioni eest. Riik koos omavalitsustega maksaks kinni hinnavahe. Meil on vaja välja arendada moodne ja terviklik hoolduse süsteem, mis laseks eakal inimesel võimalikult kaua kodus toime tulla ja vajadusel oma pensioni eest hooldekodus elada. Erinevate arvutuste järgi läheks see maksma 40–50 miljonit eurot aastas.