Heljo Pikhof: hammastega kaevame endale hauda

Kertu ValgeTartu

Pealkirjas toodud ütlus ei käi mitte üksnes liigsöömise ja vale toitumise kohta, samamoodi võib see hoiatada käestlastud ja põletikuliste hammaste eest, sest just suust saavad alguse paljud sise- ja muud tõved. See ei ole pelgalt hambapastatootjate reklaamijutt. Aga manitse või ära manitse – hambaravi on nüüdisajal nii kallis, et käib paljudele lihtsalt üle jõu.

Viis aastat tagasi kärbiti haigekassa eelarvest välja täiskasvanutele aastas mõeldud 300-kroonine hambaravitoetus (praegu teeks see umbes 19 eurot). Pisku muidugi tollalgi, kuid tänaseks on hambaravi hinnad jõudsalt kerkinud. Ometi oli see mingigi märk sellest, et riik teadvustab oma inimeste probleeme ning mõni, heade hammaste õnnelik omanik, sai ehk koguni korra aastas arstile hambaid näitamas käia.

Hambaravihüvitist on vaja

Paraku on heade hammastega õnnistatud meist vähesed. Kui sant on tegelik seis, viitavad kas või mullused vältimatu abi andmed. Haigekassa eelarves hammaste esmaabiks ette nähtud summa läks lõhki ligi 80 000 euroga ehk kümmekonna protsendi võrra, sest tulises valus arsti poole pöördujaid oli eeldatust tuhande võrra rohkem. Kusjuures paljud ei tule veel selle pealegi, et teraval hambavalul ei pea laskma ennast surnuks piinata: kõik hambaid puudutav viib neil mõtted tahes-tahtmata kopsakale arvele. Nii nad neelavad kamalute kaupa tablette, kuni haige hammas päriselt hukka läheb.

Sõnaga, nii haigekassa kui riigikogu sotsiaalkomisjon on vaaginud ja vaagimas võimalust – ja rahakatet – taastada täiskasvanute hambaravitoetus. Selle vajaduses ei ole enam kahtlust.

Kui Euroopas ringi vaadata – haigekassa tellis Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuselt hambaravi rahastamise võrdluse kümnes riigis –, siis laste ja noorte hambaravi on kõikjal tasuta. Nii meilgi – kuni 19. eluaastani. See on elementaarne ning kes juba noorest peast hambad käest laseb, on ise loru.

Ka täisinimeste hambaravi püütakse vaatluse all olnud riikides jõudumööda toetada, küll rahaliste, küll muude vahenditega. Nii näiteks on hambaraviteenuse pakkumine ja hinnad reguleeritud ühtlustatud hinnakirjastruktuuriga või on riigi hambakliinikutes hinnad odavamad või on erasektori lepingupartnerite tasu, kellelt riik teenust tellib, kindlaks märatud. Kuidas kusagil.

Meie olusid kaaludes jäi sõelale võimalus maksta täiskasvanule 30 eurot hüvitist aastas. Paindlikum oleks lasta kasutada seda hüvitist kahe aasta jooksul, ja 60 euro eest saab juba parandada suure hambaaugugi. Lisaks näiteks 30-eurosele ravihüvitisele lubataks pensionäridel senist proteesihüvitist – 255,65 eurot kolme aasta kohta – kasutada ka hammaste raviks. Nagu muudki, ei ole loodus ka hambaid meile ühtmoodi jaganud. Mõni käib eluaeg vaat et aasta ringi hambaarsti vahet, ent peab ometi enne pensioniiga proteesid suhu panema. Teisel on aga pensionipõlvekski vaid mõni üksik hambaauk olnud. Mille eest teda karistada?

Naerata ometi!

Hambaarstid on seda meelt, et haigekassa töötaks koos Hambaarstide Liiduga välja hambaravi kulupõhise hinnakirja. Selle järgi maksaks kassa kinni teatud protsendi inimese väljakäidud rahast, hakatuseks kas või hügieeniprotseduuride, hamba väljatõmbamise ja plommimise eest. Ülejäänu tuleks patsiendi enda taskust. Ent hambatohtrite tungiv soovitus või, kui tahate, tingimus on , et kompensatsiooni saaksid ainult need, kes käivad hambaarsti juures regulaarselt.

Nende ja teistegi stsenaariumidega töötame edasi hiljemalt uue aasta algul. Paraku ei saa hakata hambaravihüvitist maksma enne 2016. aastat, sest tuleva aasta haigekassa eelarve on kinnitatud ja enne tuleb mõnd õigusakti muuta.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni juhi ja sotsiaaldemokraatliku ilmavaate pooldajana olen veendunud, et hambaravihüvitis peaks olema vähemalt 180 eurot kolme aasta kohta: nõnda jääks lisaks hammaste kontrollile inimesel raha ka raviks. Ja et eakate proteesihüvitist tuleb laiendada ka ravile, on minu jaoks väljaspool kahtlust.

Kuigi haigekassa jaoks küllaltki kulukad, on needki vaid kukesammud selle poole, et meie inimesed väärikalt naeratada julgeksid ega hoiaks suud kriipsuna koos. Ehk hajutaks see ka kuvandi eestlastest kui mornist ja ülemäära vaoshoitud rahvast.

Allikas: Õhtuleht, 22.10.2014