Heljo Pikhof: kas riik on inimese või inimene riigi jaoks?

heljo pikhof

Kas riik on inimeste jaoks? Peaks ju olema, aga vägisi tundub, et on vastupidi. Või siis on valikuliselt: osa inimeste jaoks on riiki küll ja veel, teiste jaoks on aga hoopis vähem. Esimeste näiteks on jõukad ettevõtjad, kes oskavad õigel ajal teha õigele võimuerakonnale priskeid annetusi. Teiste puhul peab rääkima vanainimestest, kes on eluaeg tööd teinud ja makse maksnud ning nüüd eluõhtul abi vajavad, kirjutab riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Heljo Pikhof Postimehes.

Meie põhiseadusega ei ole teps mitte kooskõlas see, et inimeselt – ja tema lähedastelt – nõutava tasu suurus takistab talle vajamineva abi andmist. Vaja on välja arendada terviklik hooldussüsteem, mis laseks eakal inimesel võimalikult kaua oma kodus toime tulla – pean silmas kõiksugu koduteenuseid – ning vajadusel oma pensioni eest hooldekodus edasi elada.

Sõnades, ja muidugi loosungites, mis valimiste eel välja hõigatud, on kõik poliitilised jõud nõus, et hoolekande probleemipundar vajab kiiret lahendust. Aastaid on tehtud vastavasisulisi uuringuid, peetud aru asjatundjatega ja veeretatud juttu ümarlaudade taga, koostatud lühemaid ja pikemaid plaanegi. Kuhu oleme aga välja jõudnud? Tuleva aasta eelarve eelnõus on juttu küll omavalitsuste nõustamisest ja vabatahtlike kaasamisest, ent raha, mis mõeldud hoolekande valdkonnale, on senisest veelgi vähem.

Pensionist ei piisa

Selletagi on avaliku sektori osa SKTst, mis Eestis kulub pikaajalisele hooldusele, teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes häbiväärselt väike: kui keskmiselt on see 1,4–1,8 protsenti (Rootsis näiteks kolm protsenti), siis Eestis vaid 0,2–0,4 protsenti SKTst. Maailmapank on oma analüüsis välja toonud, et peaksime panustama 2–2,5 protsenti oma SKTst, et vähegi parandada olukorda pikaajalise hoolduse süsteemis.

Samas on hoolduskoormus viimaste aastatega üha enam nihkunud abivajajale endale ja tema perele. 2018. aastaks oli inimese omaosalus tõusnud 80 protsendini üldhooldusteenuse eest tasumisel. Eakate inimeste pensionist ei piisa kaugeltki hooldekodukoha eest maksmiseks. Mullu oli keskmine vanaduspension 480 eurot ja kõige väiksem hooldekodu kulu 746 eurot kuus. Rahvapension oli 222 eurot ja suurim hooldekodu kulu üle 1300 euro kuus. Küllap leiab kallimaidki kohti, sest teenuste hinnad kasvavad kiiresti.

Tunamullu osutati üldhooldusteenust enam kui 13 000 inimesele, ent vajajaid oleks palju rohkem. Lähedastel ei jätku lihtsalt raha, et selle eest tasuda. Elamata jäänud elud, valimine vanemate ja laste vahel, kutsetööst või kutsumusest loobumine ja palju paksu süütunnet sinna kõrvale – see on kümnete ja kümnete tuhandete inimeste igapäevane reaalsus. Mõni aasta tagasi abistas või hooldas leibkonnaliiget 65 000 inimest; tunamullu oli hoolduskoormuse tõttu tööturult eemal ligikaudu 8000 inimest ja veel 5000 sai töötada üksnes osaajaga.

Abivajajate hulk aina kasvab

Elanikkond vananeb, abivajajaid tuleb aina juurde, aga töötegijaid ja abiandjaid jääb üha vähemaks. Kui mullu oli 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikust ligi 20 protsenti, siis paarikümne aasta pärast on neid hinnanguliselt 26 protsenti.

Sotsiaaldemokraadid on mitut puhku esitanud riigikogule eelnõu sotsiaalhoolekande seaduse muutmiseks. Selle järgi hüvitab riik hoolekodukoha maksumusest selle, mis inimesel pensionist puudu jääb (kümnendik jääks inimesele kätte taskurahaks). Nõnda ei sõltu hädapärase teenuse kättesaadavus teiste pereliikmete võimalustest, kes võivad ise sattuda toimetulekulõksu. Täpsema rahastusmudeli töötaks välja juba valitsus.

Täpselt nagu mullugi, kukutati läinud nädalal teist korda läbi ka see eelnõu. Selle järgi tulnuks hoolekandereformiga alustada 2021. aastast. Hooldekodu koha kättesaadavaks tegemine neile, kes tuge vajavad, võtaks hinnanguliselt 40 miljonit eurot aastas. Aga rahaga on kord nii, et seda kas on või ei ole – ikka valikuliselt.

Tervisekriisi ja sellega kaasnevate majandusraskuste taha ei anna valitsusel kuidagi pugeda. Pigem on põhjuseks see, et võimu külge klammerdunud kolmel erakonnal on igal oma valijad ja oma agenda ning riigi raha jagatakse üsna suvaliselt, suutmata pikemas plaanis kokku leppida. Liiati püüavad EKRE macho-ministrid seni sujunud töökorraldust lammutada ja oma käe järgi ümber teha – seegi nõuab raha – ning trügida lisaks teiste erakondade mängumaale. Tuleva aasta riigieelarvet on tublisti turgutatud Euroopa kriisitoetuste ja laenurahaga – sellest peaks ometi kord jätkuma, et hoolekandereform käima lükata.

Heljo Pikhof: kas riik on inimese või inimene riigi jaoks?