Heljo Pikhof: Kuidas vähendada pensionirüüste kahju?

Kogumispensionisüsteem tuleb nõnda paindlikuks ja atraktiivseks muuta, et meist võimalikult vähestel tekiks kiusatus kogutud raha laiaks lüüa või pajuõõnde paigutada, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu saadik Heljo Pikhof.

Mitte keegi ei oska veel öelda, millise tohuvabohu toob teise pensionisamba lammutamine kaasa nii praegusajas kui tulevastele põlvkondadele. Sest majandus-, rahvastiku- ja muid muutujaid on musttuhat ja määramatust suurendab meie väikene ja avatud, muust maailmast sõltuv ühiskond. Valitsus pole aga vaevunudki vähegi põhjalikumat analüüsi tegema: on ju koalitsiooni kokkutraageldamise pandiks Isamaa populistlik valimislubadus, mis tuleb ripa-rapa lunastada.

Need heausksed, kes tahaksid esimesel võimalusel raha teisest pensionisambast välja võtta ehk kasutada «vabadust» tulevikuks omapäi säästa, saavad alustuseks mitmekordselt karistatud. Tulumaksu tõttu jäävad nad kohe ilma 20 protsendist kogumispensioni rahast, kaotavad oma aastase 6000 euro suuruse tulumaksusoodustuse ja annavad riigile ära ka vähemalt järgmise kümne aasta sotsiaalmaksu sissemaksed oma tulevasse kogumispensioni fondi. Töötava inimese brutopalga kahele protsendile on riik lisanud ju neli protsenti tema sotsiaalmaksu arvelt.

Rääkimata siis sellest, et esimese samba raha, kuhu edaspidi läheks töötaja riigipoolne sotsiaalmaksu osa, mõtteliselt küll, sest kogunev summa makstakse praegustele pensionäridele välja, ei ole kaasale-lastele pärandatav, nagu on teise samba raha.

Kui riik koorib häbematult kodanikelt vanaduspõlveks kogutavat raha, sest vajab seda valimislubaduste täitmiseks, võib seda nimetada inimese vabaduseks lasta ennast lüpsta, aga võib nimetada ka vandalismiks, asi puudutab mitut põlve ja tervet ühiskonda.

Sajandivahetusel kogumispensioni juurutades lähtusime tõsiasjast, et riiklik ehk jooksvalt finantseeritav pension kuivab maksumaksjate vähesuse tõttu peagi umbes kolmandiku võrra kokku, nõnda ei ela pelgalt sellest kuidagi ära. Seda hoolimata palgarallist või pensioniea tõstmisest.

Rahvastik vananeb ja praeguste teadmiste põhjal langeb paarikümne aasta pärast töötajate ja pensionäride suhe praeguse kahe pealt 1,3 peale, aga see suhtarv võib olla ka kehvem. Et demograafilised protsessid on aeglased, ei vääraks seda suundumust ka mitte ulmeline hüpotees, et kõik eesti naised hakkavad või hommepäev rõõmuga ilmale kandma nelja-viit last. Karta on, et tulevikus on just noored pered need kõige suuremad patuoinad, kelle kaela laotakse tänased lollused: just nemad peavad kasvatama nii lapsi kui kandma järjest suuremat koormat riigi ülalpidamiseks. Aga kusagil tuleb neilgi taluvuspiir ette.

Juba praegu makstakse umbes neljale protsendile vanaduspensionäridest toimetulekutoetust. Kui aga valitsus oma pensioniplaanide juurde jääb, on karta, et vaesuses elavate eakate osa suureneb mitme-setmekordseks.

Olen küsinud varemgi, aga küsin veel kord: kas teisest sambast lahkujad peaksid ühtlasi kirjutama ka avalduse, et loobuvad tulevikus sotsiaalabist ja kolivad metsa kuuse alla? Meie põhiseaduses on siiski kirjas, et ühiskond peab tagama igale inimesele minimaalse väärika äraelamise.

Ootus, et tulevane väiksem põlvkond maksab kinni eelmise, suurema põlvkonna pensioni, on ette luhtunud. Sellest on aru saanud pea kõik Euroopa riigid, kes on välja töötanud oma skeemid, kus jooksvalt finantseeritav ja (kohustuslik, vabatahtlik, tööandja, personaalne) kogumispension teineteist täiendavad. Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa võrreldes arenenud riikides kehtivaga ilmselgelt väike ja teise samba lõhkumise asemel tuleks leida lisateid, kuidas pensionipõlveks rohkem kõrvale panna. Näiteks võib tuua sotsiaaldemokraatide riigikogule esitatud tööandaja pensioni eelnõu. Valikuid on muidugi teisigi, kas või võõrtööjõu massiline sissetoomine. Kas seda praegune valitsusliit tahabki?

Meie pensionisüsteemi lõhkujad on vahest kõige rohkem rääkinud pensionifondide senisest väiksest tootlikkusest. Ega see ülearu suur ole olnud küll, ometi keskmiselt positiivne ja fondidesse paigutatud raha ostujõud on kasvanud. Ütlemata on aga jäetud, et lühikese kogumisajaga riikides, kus süsteem loodi paarkümmend aastat tagasi, on rahapolster veel liiga õhuke, et seda jõudsalt kasvatada.

Ütlemata on jäetud seegi, et riik seadis pensionifondidele esiotsa karmid investeeringupiirangud, mida sügisest on nüüd küll leevendatud. Ja muidugi sedagi, et lähiminevikku jäi viimase 80 aasta suurim majanduskriis, mis mõjutas kõigi OECD riikide kogumispensionide jätkusuutlikkust ja kahandas usaldust nende vastu.

Ungaris ja Poolas näiteks, mida meilegi on eeskujuks toodud, hakati süsteemi kärinal lammutama ja kindlustatud lasid populistlikel valitsustel endal naha üle kõrvade tõmmata. Soomes ja Rootsis, kus pensioni kogumise harjumus on pikem, on targu talitatud ning kõiksugu tööjõu ja demograafia näitajaid-indekseid arvestatud. Seal on muutused ka palju mahedamad ja konstruktiivsemad.

Meie pensionisüsteem on hakanud just saavutama teatud suurust ja küpsust, mis laseks hoogu koguda. Samavõrd tähtis kui tootlus on järjepidev kogumine ja palga (sissemaksete suuruse) kasv.
Aga inimene on kord selline, et mõtleb pigem tänasele kui tulevale. Kes võtab teisest sambast raha välja ja maksab selle eest oma kiirlaenud kinni, on isegi arukalt talitanud. Paraku pole me kõik investeerimisgeeniused, muidu oleks pool Eestit miljonäre täis.

Nii arutlemegi pigem nagu Arno Tali rahvakirjanik Andrus Kiviräha nägemuses (kes omakorda tugineb rahvakirjanik Oskar Lutsule): kui õige võtta raha teisest sambast välja ja toppida pajuõõnde, võimalikult sügavale? Ent rotid, teadagi, viisid kapsarauagi ära, ja inflatsioon on kraad kangem tegelane – kui jutt rahasse puutub.

Kuidas siis minimeerida meid ähvardava pensionirüüste kahju? Lühike vastus: kogumispensionisüsteem tuleb nõnda paindlikuks ja atraktiivseks muuta, et meist võimalikult vähestel tekiks kiusatus kogutud raha laiaks lüüa või pajuõõnde paigutada.

Toon ära ka mõne sotside päris konkreetse ettepaneku, mis on seaduseelnõuks vormistatud. Teise samba väljamaksetele pensionieas peab kehtima tulumaksuvabastus – lisaks (praegu) 500-eurosele tulumaksuvabastusele kuus.

Püsiva töövõimetuse või tõsise tervisehäda korral peab inimene saama teise sambasse kogutu korraga välja võtta või alustada pensionimaksetega enne pensioniiga. Kui inimene on jõudnud pensioniikka, tuleks kaotada ülempiir sellelt summalt, mille ta korraga kätte saab. Praegu on selleks kümnekordne rahvapensioni määr ehk 2052 eurot.

Pensionifonde tuleb kohustada teavitama inimest tema raha paigutamisest, kogunenud summast, investeeringute tootlusest – et toimuks informeeritud koostöö investori ja pensionifondide vahel.
Kaaluda annaks muudki, näiteks pensionifondide haldustasusid veel alandada; pensionikoguja võimalust panustada teise sambasse ka kolmneli protsenti palgalt, kui on soovi; asjaolusid, kuidas kasvatada pensioniealise pensionijääki ka siis, kui talle väljamakseid juba tehakse.

Selle asemel, et sülitada vanasse kaevu vaid tühje sõnu vastu pakkudes, tuleks leida veelgi rohkem võimalusi, kuidas pensionipõlveks säästa.

Heljo Pikhof: Kuidas vähendada pensionirüüste kahju?