Heljo Pikhof: lapsed, nähtamatud tõelised kriisiohvrid

Riik on koroonaajal tähtsustanud ettevõtjate toimetulekut, aga lastega perede hüvanguks on samal ajal vähe tehtud, kirjutab sotsiaaldemokraatide aseesimees ja riigikogu liige Heljo Pikhof Tartu Postimehes. 

Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle elu praegusaja viirushaigus poleks räsinud. Kas siis ta tervist kimbutanud, töö tegemist takistanud, tööta jäämist tähendanud, tema lapsi kooli- ja koduõppe vahel solgutanud. Esialgu ei lähe olukord meil veel paremaks, paraku vastupidi.

Lapsed aga ei küsi viirusenäitajatest, lapsed sünnivad ja kasvavad igal ajal. Just lapsed ja lastega pered on pandeemiaaja nähtamatud ohvrid, mitte niivõrd (suur)ettevõtted-ettevõtjad, keda eelmine valitsus priskesti poputas ja ka nüüdne valitsus püüdis igati soosida-säästa, kui viivitas koroonapiirangute karmistamisega.

Lastega perede heaks ei ole aga terve koroona-aasta jooksul Eestis mitte midagi tehtud: kõige haavatavamad vaadaku ise, kuidas mülkast välja rabelevad. Ometi, iga kriis, nagu teame, teeb rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks ning just riigi roll on seda lõhet veidigi tasandada – ka märgata ja toetada oma lapsi.

Meie naabrid on seda mõistnud. Lätlased näiteks on üles korjanud mõtte, mille meie sotsiaaldemokraadid juba kevadise kriisiaja sotsiaalmeetmete abipaketis välja käisid: lõunanaabrid tahavad maksta nüüd perele 500 eurot toetust lapse kohta. Soomlastest ei maksa rääkidagi! Juba kevadel sai üle 700 euro kätte lapsevanem, kes jäi töölt ära selle pärast, et pidi lapsega kodus püsima. See on abi, mida annab leiva peale määrida.

Mitte vähem tähtis ei ole aga aru saada, et pikaleveninud kriis jätab sügava haava laste ja noorte arengusse. Sestap tuleb panustada perede toimetulekusse aega viitmata, kohe kriisis, ja ka hilisemas taastamisfaasis.

Põhjanaabrid moodustasid juba maikuus ekspertide töörühma, kes hindab epideemia mõju laste õigustele ja heaolule ning otsib parimaid lahendusi kriisitüsistuste vältimiseks. Kaks (vahe)aruannet on valminud. Vaid paar märksõna sealt: tundlikkus võimalike probleemide avastamisel ja nendele reageerimisel, ning abiandmise eelduseks on mõistagi piisavad ressursid – lapsed ennekõike!

Kui on tahtmist ja tundlikkust, võib ka mõne pealtnäha pisiasja lahendamine tuua perele kergendust. Praegune kord, kus pärast vanemahüvitise lõppemist tööle läinud lapsevanem saab haigestunud lapsega hoolduslehte võttes hüvitist vaid alampalga pealt, on pere suhtes ülekohtune.

Asi on selles, et 80 protsenti päevatulust, mis haige lapse hooldamise eest kindlustatule makstakse, arvestatakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku järgi. Vanemahüvitiselt aga – olgu see kui tahes suur – sotsiaalmaksu ei võeta. Nõnda ongi praegu arveldamise aluseks miinimumpalk.

Ei aita suurt seegi, kui ema on näiteks aasta sees tööle naasnud, sest mõne kuuga teenitud tasu jagatakse kalendriaasta päevade peale laiali.

Samas, just sel ajal, kui seni kodune väikelaps kohaneb lasteaia ja kollektiiviga, jääb ta õige sagedasti haigeks ja ema (vahel ka isa) töölt ära.

2019. aasta haigekassa andmed ainult kinnitavad seda: alla nelja-aastaste laste hoolduslehe kulu riigile oli ligi 13 miljonit eurot ehk rohkem kui pool kõigist hooldushüvitise kuludest. Aga hoolduslehte võib ju võtta kuni 12-aastase lapse ja alla 19-aastase puudega nooruki ja haige pereliikme põetamiseks.

Kui väikelaps on pidevalt haige ja ema töölt ära, võib see alguse panna omamoodi ahelreaktsioonile: lapsevanem on ka järgmisel aastal kehvemas olukorras, kui tal läheb vaja haigus- või hoolduslehte. Sest ka hooldushüvitisi ei maksustata sotsiaalmaksuga.

Vanemahüvitiste süsteem on meil viimasel ajal üsna paindlikuks tehtud, nüüd tuleb õgvendada ebaõiglus ka hooldushüvitiste maksmisel. Sotsiaaldemokraadid on esitamas riigikogule ravikindlustuse seaduse täiendusettepanekut, mille järgi makstaks hooldushüvitist vanemahüvitise järgi või kui lapsepuhkusel viibinu on vanemapalgale lisaks teeninud suuremat ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, siis selle pealt. Sõnaga, hoolduslehe kompenseerimine olgu perele soodsam, 80 protsenti suurema summa pealt.

Sotsid ei ole kõrvale heitnud ka mõtet ega eelnõu kaotada lasteaia kohatasu, nõnda et riik hüvitaks omavalitsustele lapse kohta saamata jäänud tulu.

Praegusel ajal on see samm vajalikum kui ehk ealeski varem. Võtame näiteks või turismisektori ja sellega seotud alad, mis said pandeemialt täistabamuse. Seal on/oli tööl väga palju noori ja nooremapoolseid naisi, pisut vähem ka mehi, kel pisipere toita. Töötuid ja pooleteramehi tuleb juurde muustki vallast. Kui mudilane oleks päevaajal ilusti hoitud, saaks äkk-kitsikuse kiuste alusõpet ja sooja toitu, võtaks see pingeid peres pisutki vähemaks.

Alles see oli, kui me lastetoetusi tuntavalt tõstes saime laste vaesuse Eestis otsustavalt vähemaks. Me ei tohi ühelainsal taudiaastal lasta kõike tehtut ära nullida. Kasutada tuleb pisimatki võimalust, et olla toeks lastega peredele. Ka koolilaste haridusauke on parem lappida, kui tuba on soe ja leib laual.

Heljo Pikhof: lapsed, nähtamatud tõelised kriisiohvrid