Neil päevil läksid sotsiaalministeeriumist kooskõlastusringile riiklike peretoetuste seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muudatused. Nagu inimese, nõnda on ka riigi elus olemas tähtsad ja vähem tähtsad asjad. Valitsusliidu perepoliitikakava on tähtis, ülimalt tähtis asi. Julgeksin koguni öelda, et selles on sõnastatud eesmärk, mis peaks rahva ühte liitma. Jutt käib meie laste vaesuse leevendamisest.

Tõuseb iga lapse toetus

Demograafilisi protsesse ei anna nagu võluväel tagasi pöörata: sündimus on meil madal. Mullu sündis Eestis 13 831 last. Seda valusam on selle taustal tõdeda, et vaesuses elab meil 44 000 last ja noort. Materiaalne kitsikus seab ohtu nende tervise ja hariduse, enesehinnangu ja eneseteostuse, ühesõnaga tulevikuväljavaated. Damoklese mõõgana ripub nende pea kohal nurielu. Ons meil rahvast ülearu, et inimsaatusi lörri lasta?
Risti vastupidi! Mida vähem sünnib lapsi, seda tähtsam on kindlustada, et ükski neist ei kasvaks vaesuses ja ilmajäetuses, ei kasvaks kiiva. Ja teise kandi pealt: mida ebakindlam on lastega perede olukord Eestis, seda vähem sünnib meil järeltulijaid ja seda rohkem lahkub pere loomise eas inimesi võõrsile.
Esimese ja teise lapse toetus on kümme aastat püsinud muutumatuna, praeguses vääringus teeb see 19,18 eurot. Viktoriiniküsimus: kas selle raha eest saab lapsele paari kummikuid osta? Või ainult ühe, parema jala oma?
Uue eelnõu kohaselt suureneksid tuleva aasta jaanuarist kõik universaalsed lapsetoetused: pere esimesele ja teisele lapsele 45 euroni kuus ning kolmanda ja iga järgneva lapse kohta 100 euroni kuus. Paljulapseliste perede toimetulekusse lisab siis oma osa ka esimese ja teise lapse toetuse kasv. Neljalapselises peres näiteks saaksid kõik lapsed riikliku toetuse eest endale soojad talvesaapad jalga, ja pisut raha jääks muukski üle.
Tõsi, kolme ja enama lapsega pered moodustavad kõigist lapsetoetust saavatest peredest tsipa üle 10 protsendi (2013. aasta lõpul oli sotsiaalkindlustusameti andmetel toetust saavaid peresid 158 585). Ülekaalus on ühelapselised pered (56%), kahe järeltulijaga perede arv on püsinud vahemikus 31–34%. Aastate jooksul on vähenenud nii lapsetoetust saavate perede kui ka neis peredes kasvavate laste arv. See väljendab vääramatut tõde: kui perre ei sünni esimest last, siis ei tule ka teist, kolmandat jne.

Väheneb vaesusrisk

Samuti on ammu teada tõde, et kõige suuremas vaesusriskis on üksikvanemaga pered, nii absoluutse kui ka suhtelise vaesuse määr on ühe vanemaga leibkonnas kõige kõrgem. Isegi paljulapselised pered on enamasti tükk maad paremal järjel.

Et parandada nii ühe, kahe kui ka kolme järeltulijaga perede eluolu, tõstetakse toimetulekutoetuse määramisel laste tarbimiskaal võrdseks perekonna esimese liikme omaga. Praegused koefitsiendid lähtuvad sellest, et kasvavale (!) lapsele-noorele jätkub ainult kolmandikust perepea kuludest. Keerulise jutu mõte on selles, et lastega peredele makstav toimetulekutoetuse summa suureneb.
Samuti tõstetakse vajaduspõhiseid peretoetusi, mida makstakse madala sissetulekuga peredele. Praegu on vajaduspõhise peretoetuse suurus 9,59 eurot kuus ühe lapsega perele ja 19,18 eurot kuus kahe ja enama järeltulijaga perele. Tulevast aastast oleksid vajaduspõhiste lapsetoetuste suurused siis vastavalt 45 ja 90 eurot kuus.
Ja pangem nüüd tähele: jaanuarikuust hakkavad kõik toimetulekutoetust saavad lastega pered saama ka vajaduspõhist lapsetoetust pelgalt avalduse alusel, ilma et oleks vaja kokku kuhjata üha uusi tõendeid ja kuludokumente. Seni pole väga paljud (eelkõige) emad käinud oma lapse “vajaduspõhise kümneka” järel just liigse sekeldamise ja paberimajanduse tõttu. Ja kui palju sa ikka jaksad oma vaesust tõestada?

Ega needki lastega peredele suunatud meetmed too veel jõukust majja, aga kukesammu-kaks paremuse poole peaksid küll aitama. Peale rahatoetuste tuleb laste tarvis lähiaastatel välja arendada kõiksugu teenuseid, kõigepealt muidugi kindlustada igale neist lastehoiu – või lasteaiavõimalus. Koalitsioonileping näeb ette ka lasteaedade programmi väljatöötamise, milleks saab kasutada euroraha.

Raha pole Eestis otsas

Edasi, tagada tuleb tasuta ja riigi rahastatav alusharidus koolieelse aasta jooksul ja ringiraha ehk riiklikult rahastatav huviharidus kõigile lastele. Kui koolitoit saab olema noorele prii kuni gümnaasiumi lõpuni, miks siis mitte anda ka lasteaialapsele tasuta süüa? Mõtlemisainet on küllaga, paraku, jah, võimaluste piires. Sest see, mis on kukesamm ühele perele, nõuab riigilt tõesti miljoneid. Valvevaidlustajad – opositsioonist ennekõike – laiutavad käsi: kust küll kõigeks selleks raha võetakse?
Ei, Eestist ei ole üleöö saanud rikas naftaemiraat. Ka kuldsed tänavad ja pärliväravad kuuluvad teadupoolest taevariiki. Ent raha ei ole ilmast otsa saanud, ka Eestis mitte. Meie ühine jõukus on aastatega kasvanud ja maailma mõistes oleme siiski rikas riik. Kogu küsimus taandub sellele, mis on riigile ja rahvale tähtis ja mis vähem tähtis. Meie lapsed peavad üles kasvama inimlikes oludes, peavad saama välja arendada oma andeid. Siinsamas, Maarjamaal – et pärast poleks lootusetult hilja talente koju tagasi hõikuda.

Allikas: Õhtuleht, 12.mai 2014