Heljo Pikhof: Mis on tähtis, mis vähem tähtis

heljo pikhof

Kust me küll 21. sajandi Eestis võtame, et vägagi tinglikud majanduskasvu näitajad on esmased väärtused, inimene sinu kõrval või ääremaal, laps või vanainimene, kasinat palka saav teenindaja või omastehooldaja on teisene?

Siinsamas leheveergudelgi on minust targemad inimesed kirjutanud sellest, et mis ühe jaoks on tähtis, pole seda teise jaoks teps mitte. Et on väärtusi, mis on otsekui selgeks õpitud, ja teisi, mis inimest sügavalt puudutavad, mis on endal läbi kogetud. Kogemused on aga ülimalt subjektiivsed. Jätame siinkohal kõrvale abstraktsed ja kõrged-kaunid ideed.
Kui nüüd Harju keskmist sissetulekut (või kõvasti üle selle) teenivad inimesed kuulutavad, et Eestis ei ole kunagi olnud nii hea elu kui praegu, siis on neil selleks küllaga põhjust. Nad kogevad omal nahal seda edu, mis varsti juba 30 aastaga on Eestis saavutatud. Nad tahavad vanaviisi edasi rühkida – tagasi vaatamata.

Aga nende seljataga on inimesed, kes ei ole sellest suurest edust maiku suhu saanud, ja neid on palju rohkem kui esimesi: Kirde- ja Kagu-Eesti elanikud, (suured) maapered, kes pole tahtnud või mõistnud ennast ja elamist linna rahale järele kolida, vanainimesed … Egas Kalevipojadki pudrumägede ja piimajõgede eest Soome ja kaugemalegi põgene, aga kui palju katkisi peresid on see ränne kaasa toonud!

Absoluutses vaesuses elas tunamullu 44 000 inimest, kes paarisaja euro eest kuus ei saa eluks hädavajalikkugi kätte. Suhtelises vaesuses (piir oli siis 523 euro peal) oli ligi 300 000 inimest ehk 22,6 protsenti elanikkonnast. Varanduslik ebavõrdsus on meil suur ja kasvab üha, ääremaade vaesumine jätkub, inimesed ei leia oma oskustele rakendust, heituvad, löövad kõigele käega.

Nii meil kui ka mujal läänemaades on paljud inimesed pettunud ja pahased vana establishment’i peale, sest on aru saanud, et nendele jääbki taevamanna tulemata. Miks ometi? Nagu võiks rong üha kasvava kiirusega helgesse homsesse tuisata.

Väga üldiselt võiks ju öelda: me ei saa valida oma sündimise aega. Maavarad saavad otsa, koduplaneet läheb hukka, kõikjal Vanas Maailmas vananeb rahvastik ja hea elu peal kasvanud vähesed nooredki ei taha lihtsa tööga oma käsi määrida.

Viimased aastad on selgesti näidanud, kui kerge on mängida nende inimeste tunnetel, kes arvavad, et «väärin muud, väärin muud …». Lihtne on neid hullutada: võrreldes võrreldamatuid asju ja noppides kontekstist välja emotsionaalseid küsimusi või loosungeid, selmet püüda kompleksselt otsida ühiskonda edasi viivaid lahendusi. Egas tšehhid, poolakad või itaallased ole Ümera meestelt käinud snitti võtmas, ikka vastupidi. EKRE, meie värske valitsuserakonna poliitikud saavad tuge ja teadmisi oma mõttekaaslastelt sealtsamast Euroopast, mida nii innukalt siunavad.

Järeleproovitud viis pahameelt õhutada ja samas endale populaarsust koguda on leida süüdlane, kelle peale näpuga näidata, olgu selleks või Brüssel ja ta käsulauad. Ons Euroopa Liit süüdi selles, et ei hõbedat ega kulda leidu me maal ja meie majandus on liiga väike, et ilma partneriteta praegusajas edukalt toimetada?

Kui meil pole (geopoliitilist) võimalust teise liivakasti mängima minna, küllap peame siis arvestama ka ühiste mängureeglitega. Ja et ise reeglite tegemisel kaasa lüüa, et oma huve kaitsta, tuleb teha Euroopas tõhusat ja sisulist koostööd. Igatahes tundub see arukam kui pürgida Brüsselisse selleks, et kampa lüüa euroskeptikutega ja iga asja peale kõver nägu pähe teha.

Selle asemel et katsuda ühiskonnaprobleeme süsteemselt lahendada, annab suurest pildist mis tahes valusa killu välja urgitseda. Ometi ei suurenda näiteks naiste alavääristamine või naistearstide solvamine põrmugi sündimust, pigem vastupidi.

Mis tulu võiks tõusta tumedama nahavärviga inimeste, teiseusuliste, eestivenelaste, Ukrainast pärit tööliste, kultuuriinimeste, kohtunike halvustamisest? Ei see lahenda ühtki tegelikku küsimust, kanaliseerib vaid viha.
Hea küll, loodame, et valitsuserakonnana loevad nüüd EKRE poliitikud läbi meie põhiseaduse, mis ütleb, et kõik Eesti kodanikud on seaduse ees võrdsed ja riigi aluseks on inimväärikus, demokraatia, õigusriiklus ja võrdne kohtlemine. Vaimset vägivalda jääb vähemaks, kui nad õpivad talitsema oma kõnepruuki, nagu peaminister on iga nurga peal lubanud.

Rumal on arvata, et kui sulgeme tegelike probleemide ees silmad, siis nad haihtuvad. Väike sündimus on meie kõige põletavam probleem. Ilma lasteta ei püsi riik ega rahvas, keel ega kultuur. Sestap peavad sotsiaaldemokraadid esmatähtsaks investeeringuid laste haridusse, tervisesse, heaolusse – et ükski laps ei jääks sündimata pere majandusliku turvatunde puudumise tõttu.

Peretoetusi tuleb edaspidigi tõsta, vähemalt lapsed peaksid eriarstile jõudma ühe nädalaga, alusharidus peab olema tasuta ja ka parim kool tuleb kättesaadavaks teha igale, ka kõige vaesema pere lapsele.

Näide elukaare teisest otsast: et eakaid saab aina rohkem, vajame hädasti pikaajalise hoolduse reformi, mis parandab kodu- ja kogukonnateenuseid. Samal ajal peame looma vanurile kindlustunde, et vajaduse korral saab ta kvaliteetse hooldekodu koha omaenese pensioni eest. Eaka lähedase hooldamine ei tohi kaasa tuua tema laste karjääri lõppu, pere elatustaseme langust või mis veelgi hullem – vajadust valida vanema ja laste vahel.

Sotsiaaldemokraatide majanduspoliitika on ka hariduspoliitika ja sotsiaalpoliitika. Ja üleüldse, kust me küll 21. sajandi Eestis võtame, et vägagi tinglikud majanduskasvu näitajad on esmased väärtused, inimene sinu kõrval või ääremaal, laps või vanainimene, kasinat palka saav teenindaja või omastehooldaja on teisene?

Igaühel peab olema koht siin Maarjamaa päikese all, võimalus olla tema ise ning võimalus anda jõukohane ja omanäoline panus ühiskonna arengusse. Kui jätame suure osa omainimesi poolele teele maha, maksab see üsna pea meile kätte ja niidab bumerangina jalust ka majandusarengu.

Meie palju kiidetud talupojatarkust on praeguses õhustikus vaja ehk rohkemgi kui kunagi varem, et konstruktiivselt – ilma sopa loopimise ja siltide kleepimiseta – läbi arutada, mis on tähtis, mis vähem tähtis Eesti ja iga inimese jaoks, kes Eestit omaks peab. Et meil kõigil läheks paremini. Mööda koosmeeles kokku lepitud teed tuleb siis sihikindlalt edasi rühkida.

Nõnda ei lähe mitte, et mõtleme esmalt, mida on kellelegi vaja lubada selleks, et koalitsiooni fassaadi küürida, et see mõndagi aega koos püsiks. Nagu teame kirjandusloost, otsustasid kord ka luik, vähk ja haug koos koormat vedama hakata. Punnitasid mis nad punnitasid, ei see liikunud paigast.

Avaldatud Tartu Postimehes.