Heljo Pikhof: omana omade seas

Kertu ValgeTartu

Uus aasta tuleb eelmisest parem – nõnda loota on inimese loomuses. Alanud aasta tulebki eelmisest parem, julgen väita. Sest riik arvestab senisest rohkem sotsiaaldemokraatlikke väärtusi. Inimene ennekõike, muu tuleb takkapihta, kirjutab Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof (SDE).

Lapsest peale

Oleme asunud harutama probleeme, mille kohta seni väideti, et nende lahendamine käib riigile üle jõu. Olulisim ehk, et viimaks ometi tõuseb esimese ja teise lapse toetus 45 eurole kuus. Kulukas jah, aga mis võiks väikerahvale olla veel tähtsam kui toetada oma lapsi, anda pisutki kindlustunnet nende tänastele ja homsetele vanematele?

Tõusevad ka vajaduspõhised peretoetused (45 eurot perele, kus kasvab üks laps, ja 90 eurot, kus lapsi on vähemalt kaks). Toimetulekutoetuste arvestamine võrdsustab lapsed pere esimese liikmega (mullu sai toimetulekutoetust 6100 lastega peret). Hooldusperes kasvava lapse toetus kerkib veerandi võrra ehk 240 eurole, mis omakorda aitab ligikaudu 2000 last. Tasuta koolitoitu hakkavad saama ka gümnaasiuminoored. Riigi tugi peaks täitsa tuntav olema paljudes peredes.

Egas sotsiaaldemokraadid arva, et lastega on nüüd hästi küll. Tahame kehtestada kolmesuunalise, nn nutika peretoetuse. Tõstame pere esimese ja teise lapse toetuse 75 eurole, sihiga maksta aastast 2021 kõigile lastele ühtviisi 100 eurot kuus. Laps on ju laps ja suurim valukoht on meil see, et perre ei sünni ka mitte esimest last.

Laps saaks ka sihtotstarbeliselt 25 eurot, et osaleda huvi- või sporditegevuses. Oma huvide avastamine, loovuse areng, suhtlusvõrgustiku avardamine – sõnaga, paeluv tegevus peab olema kättesaadav igale lapsele, sõltumata vanemate rahakotist.

Kolme ja enamat last kasvatavat peret on aga plaanis toetada lisaks 200 euroga kuus.

Maja tuleb rajada kindlale alusele, inimlapse areng korralikule alusharidusele. Kui aga mure, kuidas pere ära toita, paneb ema-isa küüsi närima, võib laste alusharidus jääda rahapuudusel lünklikuks. Prii alushariduse esimese sammuna tuleks igale mudilasele tagada tasuta koolieelne lasteaia-aasta.

Nende laste tarvis, kes kasvavad üksikvanemaga ja kelle teine vanem oma kohustusi ei täida ehk lapsele elatisraha ei maksa, on kavas luua elatisraha fond, mis tegeleks elatise kogumise ja väljamaksmisega. Sedasi saab laps elatise kätte korrapärase avansina. Riigikogu sotsiaalkomisjon on viimaks kokku leppinud töörühma loomises, kelle ülesanne on panna paika elatisraha tagamise fondi põhimõtted. Võlglase autojuhtimise õiguse peatamine võib ju olla mõru pill alla neelata, ent ei too ometi veel leiba lapse lauale.

Kännu tagant lahti

Ehkki head uudised levivad vaat et sama kiiresti kui halvad, ütlen üle, et õppetoetuste maksmine tudengitele saab õiglasemaks rihitud. Sajaprotsendiline õppekava täitmine ei saa olema enam tingimus vajaduspõhise toetuse maksmiseks, kui noor ei saa pere kasina sissetuleku tõttu loobuda tööl käimisest. Aitab, kui õpikava suudetakse täita kolmveerandi ulatuses. Lisaks loodi uus, vajaduspõhine eritoetus – näiteks neile, kelle vanem on äkitsi haigeks või töötuks jäänud või on vanema ja lapse suhted läinud nugade peale, nõnda et noor enam kodunt tuge ei saa. Ehk aitab see nii mõnelgi andekal noorel suurkoolitee katkijätmise mõtted peast heita.

Haritud inimesi on meil aga hädasti tarvis: meie majandus on takerdumas selle taha, et töötajate teadmised-oskused ei vasta tööturu vajadustele. Töötukassast tuleks ajapikku kujundada töökassa, mis pakub paindlikku ümberõpet neile, kelle oskused on ajale jalgu jäänud, ning on koostöösillaks tööandjate ja õppeasutuste vahel.

Ja muidugi pidurdab Eesti arengut palgavaesus. Inimene võib küll täisajaga tööl käia, ent kui praeguselt alampalgalt maksud maha arvata, on ta sissetulek allpool suhtelise vaesuse piiri. Et tööinimesele midagi kätte ka jääks, on siht tõsta samm-sammult miinimumpalka, nõnda et nelja aasta pärast oleks see 800 eurot kuus.

Kui avalikus sektoris suureneb palgafond üldjuhul kolm protsenti, siis prioriteetsetes valdkondades – sotsiaal-, kultuuri- ja siseturvalisuse ala töötajatel – on palgakasv 4,5 protsenti ning õpetajatel koguni 12,5 protsenti.

Saime leppele, et õpetajate palga alammäär tõuseb 900 euroni, seega kaks korda kiiremini kui palgad riigis keskmiselt. Kuid eks linn pea kindlustama ka lasteaiaõpetajatele nendega võrreldava miinimumpalga. Tartu eelarves on lasteaiatöötajate töötasufond 10-protsendilise kasvuga. Tavarühma kõrgharidusega pedagoogil on lootust saada nüüd 770 eurot senise 700 euro asemel. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on tõsta kooliõpetajate palk 20 protsenti riigi keskmisest kõrgemaks.

Terviseta pole heaolu

Ha aigekassa nõukogu aseesimehena tean hästi, kust king kõige valusamalt pigistab. Arvan pisut mõistvat ka seda meeleheidet, kui mõne ränkraske haiguse raviks on (välis)turule tulnud kuulu järgi vaat et imerohi, ent haigekassa seda kinni ei maksma. Paraku peab kusagile piiri tõmbama.

Sotsiaaldemokraadid tahavad ravikindlustuse eelarvet toetada muudest riigituludest, et vähendada ravijärjekordi, muuta kättesaadavamaks perearstiteenus ja soodusravimid. Ennekõike peab riik aga panustama hammastesse. On ju hambaravi olnud aastaid ainult patsiendi maksta ja käib paljudele üle jõu. Üks kena soomlane, kes pingutab Valga kanti töökohti luua, märkis, et ka noored inimesed on meil hambutud, ning see on riigi tegematajätmine ja häbiplekk. Rääkimata alaväärsustundest, ent põletikus suust saab alguse muidki haigusi.

Tahame toetada täiskasvanute hambaravi 200 euroga kolme aasta kohta; lasta vanadus- ja töövõimetuspensionäridel 350 eurole tõstetavat proteesihüvitist kasutada ka hammaste raviks; panna käima hambaravibussi, et maainimene ei peaks tohtrit kaugelt linnast otsima.

Laste kõrval vajavad riigi hoolt kõige enam eakad, kes oma elutöö teinud. Kevadel tõusevad pensionid 5,9 protsenti, see on maksimaalne kasv, mida pensioniindeks võimaldab. Keskmine vanaduspension on jätkuvalt maksuvaba, sest ka pensioni tulumaksuvaba määr tõuseb 374 eurole.

Tänavune eelarve – nagu meie plaanidki – on inimese nägu. Et ei väike ega suur peaks end tundma võõrana omade seas, ei peaks otsima hoolivust ja äraelamisvõimalusi laiast maailmast. Lõppeks on inimvara meie suurim – ja taastumatu – rikkus. Kui inimesel läheb hästi, läheb ka riigil hästi, mitte vastupidi.

Allikas: Postimees+ (7.01.2015)