Õpetajate seismine parema palga eest on kindlasti õigustatud. Mitmeid kuid kestnud töötüli lahendamine on olnud nii minu erakonna kui Riigikogu kultuurikomisjoni tähelepanu all. Näiteks toimus esmaspäeval, 13. novembril kultuurikomisjonis kohtumine Eesti Haridustöötajate Liidu esimehe Reemo Voltriga, kes tõdes, et õpetajate ametiühing nõustub ka väiksema palgatõusuga, aga seda juhul, kui sõlmitakse kollektiivleping.

Streigi ärahoidmine peab olema kõigi osapoolte ühine eesmärk. Aga kuna riigi rahanduse seis on praegu ülimalt pingeline, tuleb ühtlasi ausalt tunnistada, et 2024. aasta eelarves ei ole suure tõenäosusega võimalik õpetajatele täiendavat palgaraha ette näha. Seda enam on vaja anda õpetajatele kindlust järgmisteks aastateks, jätkata palgakõnelustega ning näha ette palga alammäära kasv aastateks 2025, 2026 ja 2027, mis ilmselt eeldab ka eelarve tulude poolele otsa vaatamist.

Pikaajalise plaani ja konkreetsete lahenduste väljapakkumine on haridusministri ülesanne. Olen üsna kindel, et sotsiaaldemokraadid toetavad haridusministri ettepanekuid, kui põletav palgateema taas valitsusse jõuab. Mina isiklikult olen kollektiivlepingute usku, kuna need annavad kaitse palga külmutamise vastu ja kindluse tuleviku suhtes. Kui võtta suund kollektiivlepingu sõlmimisele, siis tuleb kiiresti alustada läbirääkimistega, mis nõuavad nii õpetajate esindajatelt kui ka riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt koostööd ja tugevat pingutust.

Õpetajate palgamure lahendamine aitab otseselt lahendada ka õpetajate järelkasvu probleemi. Vastasel korral võib õpetajate, eriti aineõpetajate puudus võtta juba lähiaastatel kriitilised mõõtmed. Korralik töötasu on kahtlemata motivaator neile noortele, kellele õpetajaamet tundub südamelähedane ja kes kaaluvad, mida kõrgkooli õppima minna. Selle aasta alguse palgatõus on andnud käegakatsutava tulemuse – õpetajaks õppida soovijate arv kasvas oluliselt. Ainult nii saab vähendada kvalifikatsioonita õpetajate osakaalu õpetajate seas, mis on Eestis ligi 17 protsenti, ning vähendada töötavate õpetajate koormust. Siin ei tohi tagasilööke lubada.

Mul on hea meel, et ühiskonnas kinnitab kanda arusaam, et Eesti majanduse ja kogu riigi hea käekäik sõltuvad sellest, milline on meie koolide ja hariduse tase. Kvaliteetse hariduse tagavad pühendunud ja motiveeritud õpetajad, keda riik väärtustab.

Pikaajalise plaani ja konkreetsete lahenduste väljapakkumine on haridusministri ülesanne