Heljo Pikhof: Riina Solman, vaimne vägivald ei ole hall ala, rääkimata füüsilisest!

Rahvastikuminister Riina Solman on värske „meediakangelasena“ nüüdseks vabandanud ja püüdnud terve teisipäeva oma perevägivalda puudutavaid avaldusi siluda. Ometi on minister, kes peab „oma suurimaks missiooniks perevägivalla vastu võitlemist“, ka siin ohtlikult libastunud ja näidanud, et ei tunne valdkonda, mis on väga tihedalt seotud tema vastutusalaga, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Heljo Pikhof.

Solman üritas Kuku raadios esinedes selgitada peretüli ja perevägivalla erinevust, aga tema lähtekoht oli väär. Nimelt rõhutas minister kaks korda, et “peretüli on tüli kahe võrdse inimese vahel” ja et “peretülide puhul tuleb tähele panna, et seal on osapooled võrdsed.”

See ei pruugi sugugi nii olla. Mõelgem kasvõi Eesti ühiskonda vaevavale palgalõhele ja sellele, et tööd nendes valdkondades, kus töötavad enamasti naised, on sageli madalamalt väärtustatud ja vähem tasustatud. Seega on naised, näiteks ka lastega kodus olevad emad, sageli oma meestest materiaalselt sõltuvad. Ja paraku jätkub ikka veel mehi, kes seda koduseinte vahel lasevad välja paista ja seda ka vägivaldsel moel. Ja kindlasti on olemas üksjagu juhtumeid, kus ohvri rollis on hoopis mees.

Intervjuu juurde tagasi tulles – selgelt empaatiline meesajakirjanik küsis ministrilt, et millega on tegu siis, kui kodus lõhutakse taldrikuid. Solman teatas vastuseks, et vaimne vägivald on “hall ala”.

Tuletan siinkohal meelde, et Eesti on ühinenud Istanbuli konventsiooniga, kus pole mingit halli ala! Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon peaks ju olema Eesti rahvastikuministrile tuttav dokument, et mitte öelda tööjuhis.

Kindlasti ei ole kohane ka ministri sõnum, et laste õnne ja heaolu nimel tuleb koos edasi elada. Iseäranis vastutustundetu on see nõuanne siis, kui abikaasade või partnerite suhted pole võrdsetel alustel ja peres tuleb ette vägivalda. See on vastuolus põhimõtetega, mille alusel naistevastase vägivallaga võideldakse, ega kaitse naiste põhiõigusi. Õhkkond, kus üks pool on pere koospüsimise nimel valmis end ohverdama ja hambad ristis koos eksisteerima, ei taga lastele õnne, rahulolu ja turvalist lapsepõlve.

Olgu üle kinnitatud, et igasugune löömine on vägivald, olgu see meeste vahel, naiste vahel, vanemate ja laste vahel või laste endi vahel. Toimugu see tänaval, koolis, kodus või metsas. Igasugune vägivallategu – sõnaline või füüsiline, ühekordne või korduv, kahjustab inimese õigust eneseväärikusele ja kehalisele puutumatusele.

Sõimu, hirmutamist, tõukamist, löömist või muud vägivalda me ju ei õigusta, miks peaksime seda lubama koduseinte vahel ja paarisuhtes? Kas tõesti seetõttu, et juriidilistes määratlustes ja kohtukaasustes tehakse tülil ja vägivallal vahet? Kui peretüli käigus on kedagi löödud, on tegemist vägivallaga! Just peretüli väljakutsele peab politsei reageerima võimalikult kiiresti, mitte hakkama arutlema selle üle, kas tegemist on pikaaegse alluvussuhtega või siis ühekordse juhtumiga.

Kahe osapoole võrdsuse-ebavõrdsuse hindamine on ilmselgelt erialaspetsialistide, mitte politsei või naabrite ülesanne.

Heljo Pikhof: Riina Solman, vaimne vägivald ei ole hall ala, rääkimata füüsilisest!