Tuleva aasta riigieelarve kipub saama nagu lapitekk, mida vastuolulisest valitsuskolmikust igaüks püüab enda peale sikutada – et täita vähemalt mõndki suure suuga antud valimislubadust. Lapike sinna, lapike tänna, aga ei midagi, mis Eesti elu kavakindlalt paremaks teeks. Ometi läheb meie majandusel hästi. Ripa-rapa kokku kortsitud tekk on puha lahti aga neist kohtadest, mis kõige rohkem katet ja kaitset vajaksid: eelarve ei mõtlegi parandada kõige haavatavamate ühiskonnaliikmete elujärge, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Heljo Pikhof Õhtulehes.
Hooldekodukoht pensioni eest
Sotsiaaldemokraadid esitasid riigieelarve eelnõule kaksteist muudatusettepanekut, kõigile rahaline kate kenasti leitud. Ja ehkki peaminister lubas ametisse astudes, et see, kas riigikogus üks või teine ettepanek läbi läheb, ei sõltu selle esitajatest, on seegi pelgalt õõnes retoorika. Meele teeb aga päris pahaks, et leida ei taheta 20 miljonit eurot juurde hoolekande programmile, mida sotsid küsisid. See leevendaks uuel aastal hooldekodu kõrge maksumuse probleeme. Selle raha eest saaks 1. juulist tagada inimesele hooldekodukoha tema enda pensioni eest ehk riik koos omavalitsustega kataks kinni hinnavahe. Muudatus vähendaks ka oma eakate lähedaste eest hoolitsevate laste ja lastelaste koormust.
Terve eelmise aasta ja kuni märtsivalimisteni välja oli kõrvalabi vajavate inimeste ja omastehooldajate probleemipundar teravalt päevakorral. Paistis juba, et nii ühiskond tervikuna kui asjatundjad-otsustajad on aru saanud, et valukohtade lahendamist ei anna enam edasi lükata. Sest omastehooldajate probleem mõjutab valusalt kogu ühiskonda. Rahvastik vananeb ja abivajajaid saab üha enam: kahekümne aastaga on meil tänasest umbes 35 000 eakat rohkem, kes võivad vajada hooldekodukohta.
Juba praegu on sadu, ei tuhandeid inimesi oma järge ootamas, sest hooldekodukohtadest on aastakümneid olnud terav nappus, on siiamaani. Kui palju on aga neid peresid, kellele käib hooldekodu eest maksmine üle jõu – seda ei oska keegi kokku arvata. Ometi tuleb neilgi kuidagi toime tulla.
Meil on sadu tuhandeid inimesi, kes peavad tegelema oma lähedase pikaajalise hoolduse korraldamisega. Vähe sellest – umbes 13 000 neist on sedavõrd rakkes, et lähedase hooldamise kõrvalt ei kannata tööl käia. Perekonnale, kus keegi peab töölt ära jääma, et (öö)päev läbi põdurat inimest aidata, tähendab see nii materiaalset kui vaimset vaesust, ürgväsimust ja pahatihti ka vanade ja noorte vahel valimist. Erinevalt enamikust arenenud riikidest on Eestis ju pea kogu hoolduskoormus laotud lähisugulaste õlgadele. Kirjade järgi on perel küll õigus omavalitsuselt abi küsida, ent laste või lastelastega peredel ei ole sealt reeglina enamat oodata kui head nõu.
Teenuste hinnad on kõrged ja muudkui kasvavad. Eelisarendada tuleks koduteenuseid, sealhulgas õendusabi. Iga inimene tahab ju tunda koduseinte tuge niikaua kui vähegi võimalik. Liiati on sedamoodi hooldus odavam. Sujuvalt suhtlema saada tuleb tervishoiusüsteem ja sotsiaalhoolekanne. Praegu võib inimene kahe süsteemi vahele lihtsalt ära kaduda ja eikellegimaal hääbuda. Kui patsient on näiteks (õendusabi)haiglast välja kirjutatud, aga hooldekodud keelduvad ulatuslike tervisehädadega haiget vastu võtmast.
Kõike seda ja paljut muud on lugematute ametkondade ja esindusorganisatsioonidega arutatud nii suuliselt kui kirjalikult. Ka Euroopa Komisjoni raport on mitu korda eraldi välja toonud meie hooldekodude alarahastatuse, kohtade nappuse ja hinnataseme ülekohtuse suhte keskmisse pensioni. Äsjane IMF-i hinnang nendib, et ehkki meie majapidamiste sissetulekud on kasvanud, siis pigemini tulujaotuse ülemises osas. Vanemaealiste vaesus on suur ja ebavõrdsuse vähendamiseks on väga tähtis toetada neid paremate sotsiaalsete turvavõrkudega. Sotsiaalministeerium võttis probleemi mullu kokku sedasi: pikaajalise hoolduse korraldus tervikuna vajab riiklikul tasandil ümbervaatamist. Kas jäämegi vaatama?
Ratase tsirkus
Üks ja ainus elu on meist igaühel – nii poliitikul, kes maksumaksjate raha jagab, kui tädi Maalil, kes on jõudnud eluõhtusse. Ka tema ei taha ju olla lastele veskikiviks kaelas, ka tema tahaks veel suutlikkust mööda väärikalt elada.
Küllap suudab valitsusliit oma lipp-lipi-peal eelarve siiski läbi suruda ja mõru pill tuleb alla neelata nii teadlastel, kes jäeti sõnamurdlikult pea tühjade pihkudega, kui pensionäridel, kes saja asemel hakkavad saama seitse lisaeurot. Kuulutas ju peaminister pärast eelarve teise lugemise läbimist, et koalitsiooni tervis ja töö on hea ning koostöö toimib.
Juba Vana-Rooma riigi aegadest on teada, et rahva rahulolematuse kaanetamiseks tuleb anda talle leiba ja tsirkust. Vaatemängudele lisaks jagati tollal vaesematele tõesti ka vilja.
Meie praegune valitsusliit näitab rahvale tsirkust enam kui küll, kõige väetimad aga on paraku jäetud ilma (loe: omaste) peale.