Heljo Pikhof: Romeo, Julia ja taustajõud

heljo pikhof

Kas me tõesti oleme nii hälbinud, et peaksime Eestiski noortega töötavate inimeste töölepingusse eraldi kirja panema intiimsuhete keelu, olgu või noor vormiliselt täisealine, kirjutab sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Heljo Pikhof Postimehe arvamusküljel. 

Keegi ei suuda täpselt meenutada, kustkohast ilmus 14-aastaste noorte seksuaalse enesemääratlemise klausel meie seadustesse. Oli aasta 1992 – aeg, kui püüdsime olla paduliberaalsed. Selle eapiiri tõstmist on eeskätt lastekaitse liidu algatusel mitut puhku arutatud, ka riigikogus 2011. ja 2013. aastal, kuni see mõttevahetus tasapisi sumbus. Tagantjärele targutamisest on vähe kasu, nagu ei ole süüdlaste otsimisest vähimatki kasu meil vohava viiruse tõkestamisel. Meie kõik – seadusandjad, valitsus ja ühiskond tervikuna – peame tegema endast oleneva võitlemaks kurjaga.

Paistab, et nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakonnad on nüüd jõudnud ühele nõule selles, et alaealisi tuleb paremini kaitsta seksuaalse kuritarvitamise eest. Sotsiaaldemokraadid ja ka EKRE on riigikogu menetlusse esitanud oma eelnõu karistusseadustiku muutmiseks. Nädal märtsi lõpus vaagisime riigikogu õiguskomisjonis seksuaalse enesemääratlemise vanusepiiri muutmist ja arvukaid muid aspekte, mis sellega kaasas käivad. Asjaomaste ministeeriumide juhid on neid küsimusi arutanud ja justiitsministeerium üritab eelnõu kokku kirjutada aprilli lõpuks.

Paraku pidi ridamisi teismelistega tehtud koledusi pinnale kerkima ehk meediasse jõudma, enne kui probleemi tõsidusest aru saime. Issanda loomaaed on suur ja mitte kõik selle asukad ei ole kõlblad.

Karistusseadustik sätestab, et täiskasvanud inimese suguühendusse astumine noorema kui neljateistaastasega on karistatav kuni viieaastase vangistusega. Hüva, kui tõstaksime seadusega seksuaalse enesemääratlemise vanust näiteks 16. eluaastani, nagu on naaberriikides Soomes, Lätis ja Leedus, saaksime küll linnukese kirja, ent ometi on see vaid üksainus tahk kogu ülimalt tundlikus temaatikas.

Suurbritannias, kus märgiline piir jookseb samuti 16. sünnipäeva juures, käib juba mitu-setu aastat vastassuunaline arutelu: kas ei peaks enesemääratlemise vanust hoopiski langetama, aasta või kahe võrra. Juba selgi põhjusel, et praegu on ligi kolmandik noorukeid seaduse silmis kurjategijad. Kuidas on seni sellest üle saadud? Siseministeeriumi selge juhise kohaselt ei esitata süüdistusi alla 16-aastastele teismelistele, kui mõlemad on suhtega nõus ja nad on enam-vähem üheealised. Sealsed uuringud ei näita ka kehtivate seadusepiirangute mingit mõju noorte seksuaalkäitumisele.

Et me omalegi «kurjategijaid» juurde ei kasvataks, tuleb meil selgeks vaielda n-ö puhverala. Kas see võiks olla ehk neli aastat, kui alaealine, kelle seksuaalne enesemääratlemine algab, ütleme, 16-aastaselt, ja teine pool on täisealine? Peame ju ennekõike muret tundma ebakindlate ja kogenematute noorukite pärast, keda täisinimene võib kurjasti ära kasutada.

Eakaaslastevahelisi intiimsuhteid, mis toimuvad vastastikusel nõusolekul ja turvaliselt, ei tohi kindlasti häbivääristada. Viie aasta taguste uuringute põhjal on nii poiste kui ka tüdrukute keskmine vanus esimese seksuaalvahekorra ajal olnud ümmarguselt 15 aastat. Põlvkondlik erinevus on märkimisväärne: pensioniikka jõudnud naised näiteks alustasid intiimelu viis aastat hiljem.

Aeg voolab ühtepidi, sinna ei ole miskit parata. Kogu austuse juures hallpeade vastu ei saa vast õigeks pidada, et ainuüksi nemad määravad kindlaks, kuidas nende lapselapsed elama peavad. Sestap tuleb aruteludesse kaasata mitte üksnes juriste ja ametnikke, arste, psühholooge ja teisi teadlasi, politseid ja lastekaitsjaid, vaid ka noorte endi esindusorganisatsioone. Noorukid on samuti kodanikud, kellel – nagu täisealistelgi – on õigus nii kaitsele kui ka tegevusvabadusele.

Kui rääkida veel pisut praegusest seaduskaitsest, siis mistahes seksuaalse alatooniga tegevuse puhul peetakse nooremat kui kümneaastast igal juhul arusaamisvõimetuks lapseks. Hall ala ehk «vanemad vastutavad» hõlmab 10–13-aastasi. Raske uskuda, et kõik nad ema põllepaeltest kinni hoiavad, ja mida kaks varateismelist omaette teevad, seda ei tea keegi. Ka neil on omad hirmud, mured, väärkohtleminegi. Pandagu vaid kõrvuti kaks kuuenda klassi koolilast – üks on nagu ema ja teine nagu tütar.

Mingigi ühtlus või kokkulepe tuleks leida selleski vallas, et kes meil üldse on vastutusvõimeline.

Praegu saab raskete kuritegude eest karistada 14-aastaseid, abiellumise alampiir on 15 aastat, kohalikel valimistel võib hääletada 16-aastaselt ja pulmaviinad saab poest kätte 18-aastaselt.

Mida aga seadustega mitte kuidagi teha ei saa, on panna vanemaid aru saama oma lastest. Ka parimates perekondades on igaühel oma kiire ja kui teismeline vastuseks kasvõi mühatab, on kõik ju korras, kas pole?

2017/2018. õppeaasta 13–15-aastaste kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu aruanne toob esile, et väga vara seksuaalvahekorras olnud noorukitel oli keeruline rääkida oma muredest vanematega, nad hindasid teistest kehvemaks oma füüsilist ja vaimset tervist ega olnud rahul oma eluga. Muugi riskikäitumine, nagu kanepi pruukimine ja joomine, oli neile omasem.

Ükski ema ega isa ei taha oma last alt vedada. Õnneks on meil nüüdseks olemas targ(em)aks vanemaks õppimise kohad, kõiksugu nõuandeliinid ja – aitäh koroonaviirusele! – pisut ehk vähem pelgu ka psühholoogilist abi küsida.

Iga ligimese kohus on seni olnud ja on edaspidigi abi otsida siis, kui ta märkab, et naabripere lapsega on midagi lahti.

Varsti 30-aastase omariikluse kurbloolisus on ka selles, et meil ei ole ikka veel süsteemset seksuaalõpet ei koolis ega lasteaias.

Poolt- ja vastuargumente pikemalt vaagimata toon ära tsitaadi ühelt noorelt ja julgelt mehelt: «Arvaku keskaegsed, mis nad tahavad, aga on ülioluline rääkida lastele nende kehast ja sellest, et see on ainult nende oma. Ja mitte keegi ei tohi seda näppida.» Mees teab, mis ta räägib, sest aastate eest on ta paraku kogenud sedagi, et «ahistajad teavad, et sa ei julge karjuda».

Püsti kurat ongi lahti, kui tegemist on usalduse kuritarvitamisega. Olgu tegu siis õpetaja ja õpilase, treeneri ja noorsportlase, sotsiaaltöötaja ja ta hooldatavaga. Ehkki Euroopa Liit ei sekku siinkohal riikide vanuselisse eneseregulatsiooni, peetakse üle ilma kuriteoks seda, kui alla 18-aastast noort kallutatakse seksuaaltegevusse sunni, jõu, ähvarduse või mõjuvõimu kasutamisel. See on 2013. aastast kirjas ka meie seadustes.

Kas me tõesti oleme nii hälbinud, et peaksime Eestiski noortega töötavate inimeste töölepingusse eraldi kirja panema intiimsuhete keelu, olgu või noor vormiliselt täisealine?

Küll tahaks loota, et jõuame toimivate lahendusteni seekord heas tahtes ja ühel meelel, mitte poliitskoori taga ajades! Laste ja noorte kuritarvitamine kõlblustundeta täiskasvanute poolt ei ole kindlasti mitte see valdkond, mille ümber silmakirjalikkuse pidu püsti panna.

Heljo Pikhof: Romeo, Julia ja taustajõud