Heljo Pikhof: töötushüvitis ei tohi meest narrida

Meie töötute ebapiisav sotsiaalne kaitse ei anna neile hingetõmbeaega, ei lase käia koolitustel, ümber õppida ega võimetekohast ametit otsida, vaid sunnib vastu võtma esimese ettejuhtuva töö, tõdeb Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Heljo Pikhof Tartu Postimehes. 

Tahaks loota, et Wuhanist plehku pannud koroonapõrgulise käest pääseme selleks korraks õnnelikult, st poolkupatatult. Nii meie kui muu maailm. Majanduse tümitamine ei lõpe aga niipea ja selle jalule aitamine nõuab rohkem aega.

Mis saab aga inimesest, kes selle hoogtöö käigus teele maha pudeneb?

Kriisi sotsiaalne tagasilöök, kardan, on kõige kestvam ja tugevam. Töötuse kasv tuleb viiteajaga.

Aastaga on meil registreeritud töötute arv kasvanud 30 467 pealt ligi 51 000-le. Töötuse määraks teeb see 7,8 protsenti, meil Tartus on asjalood seni pisut leebemad – 6,6 protsenti. Sügiseks, hindavad eksperdid, võib töötute arv ületada 115 000 inimese piiri.

Tööta jäämine omakorda ähvardab vaesusse langemisega, ennekõike riskirühmi – eakaid ja puudega inimesi, noori ja teiskeelseid –, ent kõiki teisigi, nagu on näha esmalt kannatanud valdkondade pealt.

Meie töötute ebapiisav sotsiaalne kaitse ei anna neile hingetõmbeaega, ei lase käia koolitustel, ümber õppida ega võimetekohast ametit otsida, vaid sunnib vastu võtma esimese ettejuhtuva töö. Või paneb enneaegu tööturult kõrvale tõmbuma – ennetähtaegse vanaduspensioni saajate hulk on töö kaotanute seas pidevalt kasvanud –, või siis otsima tööd hoopis võõrsilt.

Praegu kehtiv 189 euro suurune töötutoetus on allpool absoluutse vaesuse piiri, pigemini inimese narrimine kui sotsiaalne puhver, asendussissetulek töö otsimise ajaks. Me ei tohi seda lubada, et kui inimene jääb ilma tööst, võib ta sattuda lausvaesusse, jääda ilma ka oma kodust, elutööst, võib-olla perekonnastki.

Kui ümberringi valitseb määramatus, on riigi kohus anda inimesele kindlust, et kui ta hätta sattub, ei jäeta teda üksi.

Ettevõtete ellujäämisse on riik laenugarantiide ja toetusmeetmetega suutnud paigutada ligi kaks miljardit eurot, loodetakse lisa. Nii nagu tööandjat, nõnda tuleb meil ka töötajat väärtustada. Demokraatlikus riigis ei tohi rahva valitud otsustajad rehmata, et «kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti, kes on vaene, talle puistama peab kotti». Nende lauluridade sõnum peab jäämagi möödanikku, omasse aega.

Lõpuks ei ole kogu see abi- ja laenurahagi mitte midagi muud kui meie ühine, st maksumaksja raha ja – võlg, mis ühiskonnal tervikuna tuleb kord tagasi maksta.

Me ei tohi seda lubada, et kui inimene jääb ilma tööst, võib ta sattuda lausvaesusse, jääda ilma ka oma kodust, elutööst, võib-olla perekonnastki.

Et vähegi kaitsta töö kaotanud inimesi, on vaja otsustavalt tegutseda ja kiiresti parandada senist töötuskindlustussüsteemi. Kuidas? Selle ütlesid sotsiaaldemokraadid välja oma volikogu avalduses mai keskel ja kohe järgnenud töötuskindlustuse seaduse muudatusettepanekutes, mille eelnõu esitasime riigikogule.

Kõigepealt tuleb laiendada töötuskindlustushüvitiste saajate ringi.

Praegune kord ei anna neile, kelle töösuhe lõpetati poolte kokkuleppel või töötaja algatusel, hüvitisele õigust. Paraku pole sellise töösuhte lõpetamise taga valdavalt mitte töötaja vaba tahe, vaid sund, teinekord ka teadmatus.

Nii töötukassa kui maksu- ja tolliamet on analüüsinud töötuks jäämise põhjusi. Näiteks 2018. aastal lõpetati töötaja omal soovil 70 200 ja poolte kokkuleppel 77 000 töösuhet – suuresti «vabatahtlikult sunniviisil». Praegu saab töötuskindlustushüvitist 33 ja töötutoetust 26 protsenti kõigist töötutest. Teisiti sõnastades: 41 protsenti töö kaotanutest ei saa töötukassast sentigi. Nad lihtsalt ei «kvalifitseeru». Ometi on nemadki maksnud oma töötuskindlustusmakseid.

Asja kurb kaasnähtus on see, et kümnendik töötutest ei võta end küsitluse järgi töötukassas üldse arvelegi, kuna raha ei ole saada. See jätab nad ilma ka muudest vajalikest tööturuteenustest, näiteks täiend- või ümberõppest. Meie enneolematus ajas, kus majandus suisa sektorite kaupa kängub, on vaja hüppeliselt kasvatada kõiksugu koolituste mahtu ja paindlikkust.

Kindlustuskaitse peab laienema ka inimestele, kes on töölt lahkunud vormiliselt kas poolte kokkuleppel või enda soovil. (Hüvitise saajate ringist jäävad mõistagi välja need, kes on lahti lastud töökohustuste rikkumise tõttu või muudel seesugustel alustel.) Kui töösuhe lõpetati poolte kokkuleppel või töötaja algatusel, lükatakse hüvitise maksmine 30 töötusepäeva võrra edasi ehk raha hakkab tiksuma alles 31. päevast. Ooteaja piirang on kasutusel ka mitmes teises riigis ja peaks vähendama riski, et näiteks koondamise asemel hakkavadki tööandjad töösuhteid lõpetama vaid poolte kokkuleppel.

Näiteks 2018. aastal lõpetati töötaja omal soovil 70 200 ja poolte kokkuleppel 77 000 töösuhet – suuresti «vabatahtlikult sunniviisil».

Korduvalt on töötushüvitiste süsteemi muutmise vajadusele tähelepanu juhtinud ka näiteks OECD ja Euroopa Komisjoni uuringud, meie omagi riigikontroll. Eesti ei ole täitnud Euroopa sotsiaalharta nõudeid: on ju töötuskindlustushüvitise alammäär ja töötutoetus liiga napid, et hoida oma inimesi vaesusse sattumast.

Teine põhimõtteline samm on suurendada töötuskindlustushüvitise määrasid. Töötuse esimesel sajal päeval peaks see olema 70 protsenti eelnevast sissetulekust ning sealtmaalt ehk 101. päevast 50 protsenti. Töötuskindlustushüvitist saab sõltuvalt kindlustusstaažist 180–360 päeva. Praegu kehtiva korra kohaselt moodustab hüvitis esiotsa 50 ja edasi 40 protsenti varasemast sissetulekust.

Ammugi ei ole riik suutnud hüvitiste ja toetuste kehtestamisel kaasas käia sissetulekute üldise kasvuga.

Tuntavalt tuleb suurendada ka töötutoetust, mille saajale on hulk karme käske ja keeldusid ning mida makstakse kuni 270 päeva. Nagu ennist öeldud, jääb praegune 189-eurone toetus allapoole süvavaesuse piiri. Meie ettepanek on tõsta töötutoetus 60 protsendini alampalgast ehk 350 eurole kuus. Ka mõningad tööampsud ei tohiks olla takistuseks töötushüvitiste maksmisel.

Eraldi tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et mis tahes kõrgem aritmeetiline pilotaaž ei tohi langetada ei töötutoetuse ega (alampalgalt makstava) hüvitise suurust alla 350 euro piiri.

Juba 2008. aastal vastu võetud töölepingu seadusega laiendati töötuskindlustushüvitiste saajate ringi ka poolte kokkuleppel ja omal algatusel töölt lahkujatele, samuti tõsteti kindlustushüvitise määrasid. Tollal jäid need muudatused paraku ellu viimata – põhjenduseks majanduskriis. See viga tuleb nüüd parandada, pole ju kuigi tark uuesti sama reha otsa astuda.

Inimesi hoida – ka tööturul hoida – on palju kergem, kui püüda neid hiljem ilma pealt või poe tagant kokku korjata. Nii mõnigi meie väiksearvulise rahva hulgast võib selleks ajaks nõnda lootusetult kaotsi minna, et ei leia teda tikutulegagi üles.

Heljo Pikhof: töötushüvitis ei tohi meest narrida