Heljo Pikhofi kõne pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks esitatud eelnõu arutelul Riigikogus

Kertu ValgeTartu

Austatud juhataja, head ametikaaslased!

Keegi ei eita, et pikaajalises hoolduses on meil paljud probleemid püsti  – suur koormus langeb pereliikmetele nii hooldamisel kui ka hooldusteenuste eest tasumisel. Teenuse kättesaadavus sõltub üha enam teenusekasutaja maksevõimest. 

Eesti avalik sektor kulutab pikaajalisele hooldusele võrreldes teiste EL-i riikidega liiga vähe, ligikaudu 0,2–0,4 protsenti SKT-st. Samas Maailmapank on oma analüüsis välja toonud, et olukorra parandamiseks peaksid kulud selles valdkonnas kasvama vähemalt 2– 2,5 protsendile SKT-st.

Euroopa Komisjoni raport on mitu korda välja toonud meie hooldekodude alarahastatuse, kohtade nappuse ja hinnataseme ülekohtuse suhte keskmisse pensioni. 

Vanemaealiste vaesus on suur. Sotsiaalministeerium võttis probleemi tunamullu kokku niimoodi: pikaajalise hoolduse korraldus tervikuna vajab riiklikul tasandil ümbervaatamist. Kas me jäämegi vaatama?

Kuni märtsivalimisteni oli kõrvalabi vajavate inimeste ja omastehooldajate probleemipundar teravalt päevakorral. Paistis juba, et nii ühiskond tervikuna kui asjatundjad-otsustajad on aru saanud, et valukohtade lahendamist ei anna edasi lükata. Rahvastik vananeb. Prognoosi järgi suureneb 65+ inimeste osakaal aastaks 2040 ligi 26 protsendini rahvastikust. Koos ühiskonna vananemisega kasvab ka hooldust vajavate inimeste arv.

Eestis elab kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes peavad korraldama oma lähedase pikaajalist hooldust. Kui suletud uste taga on abitu inimene, kes omal käel toime ei tule ja vajab pidevalt järelevalvet, siis tähendab see ka abistajale suurt koormust, sageli läbipõlemist. Lisaks süümepiinu, et ei suuda oma ema või isa heaks teha nõnda palju, nagu süda käsiks või arstid-õed-põetajad oskaksid.

Aga hooldekodusse ei leita kohta või ei suudeta siis selle eest tasuda. Eakate pensionist ei piisa, et maksta hooldekodus elamise eest. Ometi ei tohiks ühes arenenud riigis sõltuda see, kas inimene saab talle vajalikku hooldusteenust, tema laste ja lastelaste majandusseisust. 

Eakas inimene on kogu elu töötanud ja makse maksnud, mistõttu peab vajadusel olema hooldekodu koht talle kättesaadav omaenese pensioni eest.

Meil on hinnanguliselt 13 000 inimest, kes on omaste hooldamisega sedavõrd hõivatud, et ei saa tööl käia. Seadusetähe järgi on küll õigus omavalitsuselt tuge küsida, ent enamasti piirdub see nõustamisega. 

Riigil koos kohalike omavalitsustega tuleb tagada vajalikud meditsiini- ja hoolekandeteenused, et eakad inimesed saaksid võimalikult kaua iseseisvalt hakkama. Esmajoones tuleb panustada kõiksugu koduteenuste, sealhulgas õendusabi arendamisse. Seda enam, et ka ühiskonnale on nõnda odavam. 

Süsteemi tuleb muuta nii, et perekonnal ei oleks ainuvastutust. Arenenud riikides – kelle hulka me ju end arvame – toimib üldjuhul kas hoolduskindlustus või siis võetakse arvesse inimese enda pensioni suurust, kusjuures piisav taskuraha peab ka statsionaaris kätte jääma. Selline korraldus ei kõlba mitte, et lapsel või lapselapsel jääb oma elu elamata, et talle kallis inimene saaks väärikalt hääbuda.

Head ametikaaslased!

Meil ei ole hoolekandesüsteemi reformimisest lihtsalt pääsu. Lähiaastatel suureneb hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt, ka teenused lähevad kallimaks. 

Oleme sotsiaaldemokraatide eestvedamisel siin Riigikogu suures saalis korduvalt arutanud omastehoolduse teemat, teinud ettepanekuid olukorra parandamiseks. Viimati tegime selle aasta lisaeelarvesse muudatusettepaneku, millega soovisime tagada inimesele hooldekodukoha tema enda pensioni eest ehk riik koos omavalitsustega kataks kinni hinnavahe.

Meil on vaja välja arendada moodne ja terviklik hoolduse süsteem, mis laseks eakal võimalikult kaua kodus toime tulla ja vajadusel oma pensioni eest hooldekodus elada. Erinevatele arvutustele järgi läheks see maksma 40–50 miljonit eurot aastas.

Me elame kriisiajas, mitut pidi kriisiajas. Paljud on juba jäänud ja paljud veel jäävad tööta ja senise sissetulekuta. Praegu peab riik täitma oma kohust ja andma vältimatut abi tasumaks vahet hooldekodu koha maksumuse  ja pensioni vahel. Et  muuta see tulevast aastast enesestmõistetavaks, muuta normiks.

Aitäh!