Täna vastu võetud kobarseaduse paketiga pannakse riigikogu, aga ka vabariigi president taas eriolukorra sildi all „võta või jäta” olukorda. Selline tegevus ei vasta absoluutselt õigusriigi põhimõtetele, mille tulemusena kannatab õigusloome kvaliteet ja riigikogu maine, kirjutab sotsiaaldemokraat Helmen Kütt Eesti Päevalehes.
Käesoleva eelnõuga antakse pärast eriolukorra lõppemist terviseametile juurde volitusi inimeste põhiõiguste ja vabaduste piiramiseks. Ma usun, et keegi ei vaidlusta seda, et pärast eriolukorra lõppemist ongi teatud piirangute säilitamine vajalik, aga mure on selles, kas käesoleva eelnõuga rakendatavad piirangud, nende ulatus ja koosmõju on piisavalt selgelt ka kirja saanud.
Õigusselgusetust on väga palju. Isegi kui käesolev seadus vastab põhiseadusele, siis selle alusel tehtud otsuseid ei pruugi seda enam olla. Ja põhjus selles seisnebki asjaolus, et kirja saanud sätted on suuresti ebaselged, veel vähem on võimalik neid siis ka õiguspäraselt rakendada. Tsiteerides õiguseksperti Paloma Krõõt Tupay-d:. „Juriidiline täpsus ei ole õigusteaduslik edevus, vaid õigusselguse ja -kindluse garandid. Üksnes juhul, kui seaduses sätestatu rakendamine on piisavalt selgesti ettenähtav, on võimalik ära tunda antud volituste piiride ületamist ja hoida ära ebamäärasuste ärakasutamist võimukandjate poolt.”
Näiteks aasta lõpuni
oleksid olnud eelnõu valmis toetama, kui selle menetlemisel oleks arvestatud meie esitatud muudatusettepanekutega. Näiteks ettepanekut, mille kohaselt praeguse eelnõuga kehtestatud normid kehtiksid vaid selle aasta lõpuni, mis oleks omakorda pannud valitsusele kohustuse tulla hiljemalt sügisel riigikokku uue nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse terviktekstiga. Sellisel juhul oleks saanud kogu riigikogus avada debati, milliseid meetmeid peaks Terviseamet või Vabariigi valitsus saama väljaspool eriolukorda (st hädaolukorras) juurde nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Samuti milline oleks kohaliku omavalitsuse roll hädaolukorra lahendamisel.
Lõpetuseks inimeste õiguste ja vabaduste tavapärasest ulatuslikumad piirangud hädaolukorras nõuavad kõrgemat otsustus- ja juhtimistasandit, kuna sellega kaasneb ka vastutus olukorra juhtimise ja lahendamise eest. Samuti tuleb neid osata ühiskonnale laiemalt selgitada.
Sadade ettevõtete päevapealt sulgemine ja üleriigiliste liikumispiirangute kehtestamine ei tohiks demokraatlikus õigusriigis jääda vaid ametnike otsustada. Need otsused kätkevad poliitilist vastutust, mille eest vastutavad nii valitsus kui ka riigikogu, kes on saanud oma mandaadi rahvalt valimiste läbi.
Pärast eriolukorra lõppemist tuleks hoopis lauale võtta seadusemuudatused, mis seda olukorda muudaksid, kus riigikogul on olematu roll eriolukorra lahendamisel ja sellest väljumisel. Eriolukorra alusel olevas hädaolukorra seaduses riigikogust ei räägita sõnagi, rääkimata osalemisest selle otsustusprotsessis või otsuste tagantjärele heakskiitmises või muul viisil osalemisest.