Helmen Kütt: Hooldekodu elanikke ei tohi panna luku taha surema

Kriisikevad olid täis arvukaid katsumusi ja raskusi. Eriti just vanem põlvkond kannatas üksinduse all, paljud eakad olid koduseinte vahel, nägemata pikki kuid oma lapsi, lapselapsi ja tuttavaid. Hooldekodu elanikele tähendas eriolukord sõna otseses mõttes elu lukustatud uste taga, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Helmen Kütt Õhtulehes.

Väga raske oli ka lähedastel, kes jäid ilma võimalusest istuda väetiks jäänud ema või isa voodiserval, hoida armsa inimese kätt. Sellised koosveedetud hetked on aga hindamatu väärtusega. Samuti puudus hoolekandeasutustes lähedase hoolitsev pilk sellele, kas tervislikus seisundis on toimunud muutusi ja kas neile tuleks kiiresti perearsti poole pöördumisega reageerida. Kes siis ikka oskavad paremini märgata muutusi eaka tervises, kui mitte meditsiinitöötajad või seni hoolekandeasutust sageli külastanud lähedased. Mitmes kohas oldi aga olukorras, kus pool aastat puudus võimalus kokkusaamiseks ja seda isegi maske või muid kaitsevahendeid kasutades.

Surm lukus uste taga

Kahjuks nägid lähedased kurvastavalt tihti oma esiema või -isa alles kirstus. Jah, koroonaviirus võttis elusid ka hooldekodudes. Aga veelgi enam lahkus inimesi kroonilise haiguse ägenemise või selle mittemärkamise tõttu, või siis surdi kurvastusse, igatsusse, sest elus olemiseks puudus elutahe.

Eestis oli ametlikke koroonaviiruse ohvreid kevadel 63. Aga me ei tea, kui palju suri inimesi põhjusel, et eriarstiabi ei olnud kättesaadav või sai seda raskustega, ja kui palju suri haigeid, kelle plaanilised lõikused jäid ära.

Selles nukrasse ritta kuuluvad ka hoolekandeasutuste surmad. Kogesin isiklikult, et hooldekodu töötajad ei osanud kroonilise haiguse süvenemist märgata ja kuna külastused olid keelatud kuus kuud, puudus ka enesel võimalus silmanähtavaid märke näha ja neile kiiresti reageerida. Samas oleks tihe koostöö perearstiga võinud halvima ära hoida.

Kui kiirabi lõpuks minu lähedase hooldekodust haiglasse viis, tõdes arst kurvalt, et maha on magatud vähemalt kuu või poolteist ja lootust ellujäämiseks on väga vähe. Ma ei taha siinkohal süüdistada kõiki hooldekodusid, sest kindlasti ei saa neid ühe vitsaga lüüa. Kuid kahjuks on nüüdseks nii meediast kui ka lähedastega suheldes kuuldud mitmeid selliseid lugusid. Hirm ja teadmatus kurja viiruse ees, vaktsiini ja ravimi puudumine ning hooldekodude juhtide tegutsemine hirmus, et viirus hooldekodust eemale hoida, viis kahjuks olukordadeni, kus muud kroonilised hädad ja vaevused jäid õigel ajal märkamata ja lõppesid väga kurvalt.

Nüüdseks on sügis võimust võtnud ja viirusega nakatumine on suvega võrreldes tõusnud. Kas suvel, kui sai kergemalt hingata, analüüsiti kevadel läbielatut ikka piisavalt? Millist kahju tegi inimeste vaimsele tervisele ja selle kaudu krooniliste haiguste süvenemisele see, et sugulastega polnud võimalik kohtuda? Kui põhjendatud ja proportsionaalne oli eakate, eriti hoolekandeasutustes elavate eakate, ühiskonnast väljalülitamine ja kas vigadest on õpitud?

Pakun siin oma vaatenurga. Varakevadel oli maailm pea peale pööratud, seni tundmatu viirus tekitas hirmu ja teadmatust, mis viis selleni, et hooldekodudes balansseeriti mõistlike ja ebamõistlike piirangute ning vabaduste äravõtmiste vahel. Mitme hoolekandeasutuse elanikud jäeti ilma võimalusest saada kodustelt pakke. Viimast ei ole terviseamet kunagi keelanud. Otse vastupidi – pakid soovitati 72 tunniks seisma jätta ja siis edasi toimetada. Olukorras, kus külastamine on keelatud, on pakid pea ainus side lähedastega, tekitades ühtlasi positiivseid emotsioone ja luues kodutunnet. Viljandimaa hoolekandekeskus ei võtnud isegi emadepäevaks vastu pakke ega lilli ja seda hoolimata kolme ööpäeva reeglist. Mõnel pool võimaldati eakatele Skype’is lähedastega suhelda, aga mõnes teises kohas võeti inimestelt isegi telefonid ära.

Ühest küljest oli otsuste kohapeale andmine mõistlik, sest piirkonnad olid oma nakatumiskordajatelt väga erinevad. Aga kui terviseamet ja teadusnõukogu lubasid hooldekodude uksed külastusteks või väljas toimuvateks kohtumisteks avada 1. juunist, siis mitu hoolekandeasutust lükkas selle tähtaja 1. juulile, kuigi kohalikud tervisenäitajad olid head. Isegi ei kaalutud ega mõeldud, kuidas värskes õhus, vahemaa ja kaitsevahendite toel korraldada kokkusaamisi. Samas jõudis viirus nii kevadel kui ka nüüd hooldekodudesse pahatihti just sealsete töötajate kaudu.

Saab ka inimlikumalt

Usun, et meil tasub nii mõndagi õppida Soomelt. Pandeemia alguses oli Soome valitsuse tungiv soovitus inimestele vanuses 70+ püsida kodus. Ilmselt tungivam kui Eestis, sest minu head peretuttavad Helsingi lähistel olid kodus ja nii toidu kui ka muu vajaliku toimetasid neile kätte sotsiaaltöötajad. Õnneks said nad värsket õhku hingata oma koduaias, mitte vaid õhuakna kaudu.

Hoolekandeasutustes oli külastuskeeld, kuid alates maist, ilmade soojenedes asuti korraldama maskides kokkusaamisi väljas värske õhu käes. Olemas olid ka pleksiklaasi ja mikrofonidega varustatud kokkusaamisruumid, mida kasutati varem kokkulepitud kohtumisteks ja mida iga külalise lahkumise järel desinfitseeriti. Oli mitmeid teisigi huvitavaid lahendusi, millega hoolekandeasutustes luua võimalusi, et eakad inimesed ei oleks isolatsioonis ega oma elukulu viimases osas lähedastest eraldatud. Ikka selleks, et elu oleks elusam!

Soomes tehti kevadel mitmeid uuringuid, et saada selgust, mida tähendas isolatsioon dementsetele ja vaimse tervise probleemidega inimestele ning eakatele, aga ka noortele, kes elavad erihoolekandeasutustes. Seda tehti ikka selleks, et vältida vigu ja olla viiruse teiseks laineks valmis nii, et inimesed on hoitud, aga neile on tagatud ka elamisväärne vanaduspõlv koos turvalise võimalusega saada kokku oma lähedastega.

Sarnaselt Soomega peaksid ka Eesti hooldekodudel olema plaanid eluks koos viirusega. Nii nagu tulekahju puhuks peab olema evakueerumisplaan, tuleb läbi mängida, kuidas töötajad ei tooks viirust kaasa ja kuidas korraldada kohtumisi viisil, et eakad oleksid kaitstud. Tuleb mõelda läbi võimalused eri sissepääsude kasutamiseks külastajatele, et oleks vähem ruumide ristkasutust, ikka selleks, et risk haigestuda oleks viidud miinimumini. On selge, et sajaprotsendilist turvalisust ei saa kellelegi tagada, kuid sama on ju ka kodus elavate eakatega.

Uus normaalsus ei tohi olla see, et hooldekodud on lukus ja eakatel puudub võimalus kohtuda oma lähedastega, näha oma lastelaste kasvamist ja tulihtsalt oodata lukus uste taga surma, olles seejuures eriarstiabist kõrvale jäetud.

Ülitähtis on ka kaitsevahendite küsimus. Soomes jagavad omavalitsused vähekindlustatud inimestele tasuta maske ja jõus on soovitus nende kandmiseks ühissõidukites, poodides ja kaubanduskeskustes. Sõnumid on selged ja inimestele arusaadavad ning põhinevad teadlaste soovitustel.

Septembri keskel oli Eestis maskide asjus üksjagu segadust ja infomüra. Valitsuse otsusest, et nii eri- kui ka üldhooldekodude töötajatele ja külastajatele on maskid kohustuslikud alates 14. septembrist, saadi nii erihoolekandeasutustes, mis ometi pakuvad riiklikku teenust, kui ka üldhooldekodudes teada viimasel minutil ehk laupäeva õhtul ja sedagi meedia vahendusel, mitte ametlikke teid pidi. Tänini puudub vastus küsimusele, kas visiiri võib käsitleda maskina. Maskikandmise otsus oli ju õige ja nagu sotsiaalminister riigikogu sotsiaalkomisjonis ütles, tagab see hooldekodude avatuse ja võimaluse külastuste jätkamiseks, mitte aga jälle uste sulgemiseks. Kas maskikandmise kohustus ka kohamaksu tõusu kaasa toob, seda näitab aeg. Tegelikkus on aga see, et näiteks Viljandimaa hoolekandekeskus on sulgenud oma uksed külastusteks ka 14.09 ehk päevast, mil külastajatelt maskikandmist nõuti. Kas tõesti oli selle otsuse mõte, et maskid töötajatele ette ja uksed lukku?

Mõistetav on soov hoida ja kaitsta eakaid, aga inimestelt ei tohi igasugust eneseotsustust ära võtta ja neid koguni objektiks muuta. Uste lukku keeramine ei ole lahendus, lahenduseks on mõistlik ja läbimõeldud tegutsemine. Meil tuleb õppida viirusega koos elama ja seda lastest kuni kõrges eas inimesteni välja.

Helmen Kütt | Hooldekodu elanikke ei tohi panna luku taha surema