Helmen Kütt: „Kirglik“ Tõnis Mölder ei ole mees, kes võiks kaaspoliitikutele moraali lugeda

Kirill KlausRiigikogu

Olen üle kümne aasta teinud saadikutööd ja näinud üksjagu riigikogu istungeid, sealhulgas ööistungeid. Aga ma ei mäleta, et kunagi varem oleks hinge jäänud nii ängistav tunne kui pärast 8. juuni pärastlõunal alanud istungit. Topeltkurb on selle pärast, et riigikogu arutelu all oli nii oluline teema kui laste ja lastega perede toetamine praeguses hinnakriisis. Ebameeldivaks suutis selle teha üks mees – keskerakondlane Tõnis Mölder, kes algatajate poolt perehüvituse seaduse muudatusi kaitses. Mölder demagoogitses, süüdistas ja halvustas kaaspoliitikuid ning lubas endale ridamisi valesid, sealhulgas sotsiaalkomisjonis toimunu kohta. Näiteks väitis ta ekslikult, et sotsiaaldemokraadid ei toeta lasterikaste perede toetuste indekseerimist. Meie muudatusettepanek lisas indekseerimise nimekirja ka lapsetoetuse ja üksikvanema toetuse ja jättis lasterikaste perede toetuse kenasti alles, kirjutab Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Helmen Kütt.

Ma ei ole mitte alati nõus oma kolleegi Jürgen Ligiga, aga seekord nõustun tema reljeefse hinnanguga, et Mölder „sildistab, tsiteerib, tänitab, värvib komisjoni mustemaks.“ Just nii see kahjuks oli. Kui teda korrale kutsuti, siis teatas ta upsakalt: „mul on selle eelnõuga kirge.“ See oli tõeliselt inetu ja sõnavahtu tulvil etteaste. Tabasin end korduvalt mõttelt, et kas tõesti on noorest mehest, kes alles pool aastat tagasi oli sunnitud tõsiste isiklike probleemide pärast ministriameti maha panema, saanud nüüd Keskerakonna esindusnägu, kes loeb teistele moraali. Miks Jüri Ratas, kelle puhul ikka tuuakse esile tema head lastetuba, laseb sellisel poliitilisel kultuuritusel „õitseda.“?

Ja veel – Mölder ei pidanud paljuks kasutada auväärsest riigikogu kõnetooli selleks, et lugeda korduvalt ette nende sotsiaaldemokraatide nimesid, kes protestiks poliitmängude vastu eelnõust distantseerusid. Olgu siinkohal ära õiendatud, et eelnõu algatajate seas ei olnud Viktoria Ladõnskaja-Kubitsat ja Mihhail Lotmani Isamaaliidust ega Merry Aarti, Peeter Ernitsat, Ruuben Kaalepit, Leo Kunnast, Siim Pohlakut, Anti Poolametsa, Henn Põlluaasa ja Paul Puustusmaad EKREst. Seal ei olnud ka sotsiaaldemokraatide Indrek Saart ja Ivari Padarit. See ei tähenda, et nad ei toetaks lapsi! Olen kindel, et kõik riigikogu 101 saadikut on selle poolt, et lastega pered saaksid paremini hakkama.

Täna ei saa tõesti täpselt aru, kas Reformierakond on koalitsioonis või opositsioonis või on eelnõu algatajad koalitsioonis või opositsioonis. Leian, et lapsi ja peresid puudutavate eelnõude korral ei peakski olema opositsiooni-koalitsiooni vastasseisu, küll aga võiks toimuda mõistlik ja tasakaalukas arutelu. Arutelu, kus saaksid kaasa rääkida ka huvirühmad, nagu Lasterikaste perede liit ja Pere Sihtkapital kes olid sotsiaalkomisjoni istungitest kõrvale jäetud.

Kõige tähtsam asi maailmas on, et lapsed sünniksid, kasvaksid ja saaksid õnnelikeks inimesteks. Iga laps loeb – kui ei sünni esimest ja teist last, siis ei sünni kolmandaid ja neljandaid lapsi. Sotsiaaldemokraadid on alati toetanud lastega perede heaolu – nii lasterikaste perede kui ka ühe- ja kahelapseliste perede ja üksikvanemate laste heaolu. Kui esimese ja teise lapse toetus tõuseb, siis aitab see nii ühe kui kahe lapsega kui ka suurt peret. Kui suure pere toetusele lisaks indekseerida ka lapsetoetus on kõigil jälle kergem toime tulla. Ka siin ei ole vaja vastandumist.

Lõpetuseks. Aasta tagasi, lastekaitsepäeval riigikogus toimunud avalikul arutelul käis Andra Reinomägi õiguskantsleri kantseleist välja ettepanekud, mis on suunatud lastele ja laste vaesuse vähendamisele. Need on: koolitoidu toetuse suurendamine, laste suvise toitlustusprobleemi lahendamine, logopeedi, psühholoogi ja psühhiaatria teenuse kättesaadavuse parandamine ja huvihariduse toetamine. Loetelusse kuuluvad ka teenused peredele, mis hõlmab tugiisikuid, tugiperesid, lapsehoiu võimalusi, vanemlusprogramme, perelepitust, erivajadustega laste toetamist ja rehabilitatsioonivõimaluste laiendamist ning laste vajadustele vastava transpordivõrgu arendamist. Perehüvitiste tõusu kõrval tuleb ka kõige selle peale mõelda. Ainult rahaline toetus ei taga lastele õnnelikule lapsepõlvele!