Igal aastal lahutab Eestis oma abielu 1600–1700 paari, kellel on ühised alaealised lapsed. Kooselu saab otsa ka väga paljudel vabaabielus olijatel, kes on samuti ühiselt lapsi kasvatanud. Pahatihti kaasnevad lahkuminekuga oma pettumuse väljaelamine ja soov kätte maksta.
Endiste partnerite keerulised suhted jätkuvad sageli ka pärast piinarikast lahutust ning taas on kannatajaks lapsed, kes reeglina armastavad nii oma ema kui ka isa. Sugugi harvad pole lastega manipuleerimise juhtumid, siin ei löö vahel risti ette ka muidu igati arukad inimesed.
Nii ongi meie kohtud üleujutatud pikkade ja kurnavate vaidlustega, kus vaidluste keskmes on lapsed. Näiteks 2015. aastal võttis lapse hooldusõiguse küsimuses kohtutee ette 970 inimest ning lapse elatisnõuet taotleti kohtu kaudu ligi 2700 korral. Järjest enam on hooldusõiguse juhtumeid, kus kohtusaalis vaieldakse üksipulgi lapse elu korraldamise üle – millal ja kui pikalt tohib ta kohtuda pere juurest ära kolinud vanemaga, kuidas käib suhtlemine vanavanematega jne.
Teine muredepundar on seotud sellega, et hulk lapsi ja nende ülalpidamist puudutavaid kohtuotsuseid jääbki paberile, sest üks vanematest on võtnud nõuks selle täitmisest kõrvale vingerdada. Erimeelsusi ilmestab ka suur elatisvõlglaste hulk: üle 8000 võlgniku ei tasu oma lastele elatist ka peale seda, kui kohus on oma otsuse teinud ja alustatud on täitemenetlusega. Paljud võlgnikud ei tee seda põhjusel, et neil on teise vanemaga konflikt. Kahtlemata on ka neid vanemaid, kellel käib määratud summa maksmine üle jõu.
Veelgi keerulisemad on lood siis, kui kibestunud vanem ei luba hoolimata kohtus paika pandud suhtluskorrast lapsel oma teise vanemaga suhelda. Kuigi seadus lubab siin sundi rakendada, siis tavaelus on vägagi küsitav jõu kasutamine selleks, et üks vanematest saaks aeg-ajalt oma järeltulijaga koos olla. Tunnistagem, et täiturid ei ole ka kõige pädevamad lahendama rikkis peresuhteid, kus tuleb tegutseda just laste heaolu silmas pidades.
Seega oleme olukorras, kus venivad protsessid ega ka kohtulahendid ei kaitse piisavalt laste õigusi, riik on „laste jagamise“ asjus jõuetu ning abielude karile jooksmine ei näita kahjuks vaibumise märke. Aasta-aastalt on kasvanud ka pöördumised Lastekaitse liidu ja sotsiaaltöötajate poole. Inimesed soovivad nõu ja tuge nii lahutuste, elatiste maksmise kui ka lastega suhtlemise asjus. Eksperdid on juba välja pakkunud, et riigi toel tuleks oluliselt laiendada perelepitusteenuse pakkumist. Sama meelt on ka õiguskantsler Ülle Madise, kes soovitas keskenduda nõustamisteenuste kättesaadavamaks tegemisele ning vanemate kokkulepete vahendamisele, et väheneks kohtusse pöördumine.
Kui suunata vanemad õigel ajal perelepitaja juurde, siis reeglina minnakse lahku palju valutumalt. Seal ei üritata enam ekspartnereid uuesti kokku viia ega tegeleta süüdlase otsimise ja minevikuvarjudega. Seal keskendutakse tulevikule – laste kasvatamisele, edasisele suhtluskorrale, ühisvara jagamisele, vajadusel ka sellele, kus lasteaias või koolis laps käib, milliste hobidega tegeleb ja kuidas korraldatakse tema kooli või trenni viimine, kumma vanemaga laps veedab koolivaheajad.
Riiklikult toetatavast perelepitusteenusest võiks saada koht, kus lahutavad või lahutanud vanemad saaksid sõlmida toimivaid kokkuleppeid. Kohtuga võrreldes on lepitamisel mitmeid plusse. Inimesed täidavad meelsamini perelepitaja või -nõustaja juures saavutatud leppeid kui kohtuotsuseid, millel on küljes tugev sunni ja ka ebaõigluse paine. Tõsi, perelepitus ei sobi mitte igas olukorras, näiteks kui üks osapool on lähisuhtevägivalla ohver.
Eesti perepoliitika on viimastel aastatel teinud läbi hoogsa arengu, kuid väga nukker on seis nende sadade või tuhandete peretülidesse kistud lastega, keda praegune õigussüsteem piisavalt ei kaitse. Poliitikutel on aeg leida siin töötavad lahendused ja pakkuda välja ka rahastamismudel. Kui perelepituse idee pälvib laiemat kõlapinda ja me suudame süsteemi lähiaastatel korralikult käivitada, siis on laste hüvanguks astutud järjekordne väga oluline samm. Lepitusteenuse laiendamine aitaks vanematel vaenukirves maha matta. Aga kõige olulisem on, et meil oleks vähem kurbi ja katkise hingega lapsi.