Indrek Saare kõne seoses 2020. aasta riigieelarve seaduse eelnõu üleandmisega

Lugupeetud peaminister! Austatud Riigikogu! “Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” See Ristiotsa Reinu hõige tuleb ikka jälle meelde kui vaadata, millise riigieelarve valitsus meie ette toonud on, ja meenutada kõike seda, mida meile enne valimisi lubati. Ikka meenub Juhan Liivi tuntud jutustus sellest, kuidas meestel oli Peipsil jäämineku aegu surm silme ees ja anti suuri tõotusi. Kes lubas mitte iial enam naist peksta, kaupmeest tüssata ega naabri tagant näpata, kes kirikule kroonlühtri kinkida. Peaministril Jüri Ratasel ja Keskerakonnal oli samuti suurejooneline, kõigile mällu sööbinud lubadus tõsta keskmist vanaduspensioni 2020. aastal erakorraliselt 100 euro võrra, sest, tsiteerin: “ainult erakorraline pensionide tõstmine tagab aastaks 2023 keskmiseks vanaduspensioniks 700 eurot”. Keskerakonnale ei tahtnud sugugi alla vanduda EKRE, kes lubas viia pensioni nelja aastaga lausa 800 euroni. Aga eelarvesse on nende üks peamistest valimislubadustest, milleks oli erakorraline pensionitõus, jõudnud see kõik õige vildakal kujul. Ehk nii nagu rohkem kui sada aastat tagasi kahel mehel Peipsi peal, Kirsimäe Jaagul ja Ristiotsa Reinul, nõnda ununesid ka tänasel valitsusel lubadused niipea, kui jalgealune taas kindlamaks sai. Lühter on lühter, mõtleb Rein ja kingib lubatud kroonlühtri asemel väikese küünlajala. Ametisolev valitsus aga otsustas tõsta täiendavalt pensione vaid 7 euro võrra, mis ei anna kuidagi ka koos kohustusliku pensionikasvuga ehk siis indekseerimisest tuleneva 38 lisaeuroga 100 eurot kokku. Teisisõnu käisid Jüri Ratas ja Mart Helme enne märtsivalimisi kuude kaupa mööda riiki ringi ja luiskasid eakatele, et neid ootab korralik pensionitõus, mis aitab pensionärid välja vaesuse lõksust. Seitse eurot ei tee seda kuidagi, eriti kui mõelda hinnatõusule. Seitse eurot mõjub otse öeldes sõnamurdlikult. Lisaks tuleb vanaduspensionäridel hakata järgmisel aastal maksma tulumaksu pensioni sellelt osalt, mis ületab 500 eurot.

Sellega halvad uudised väärikas eas inimestele paraku ei piirdu. Eelarvekava ei reeda kuidagi, et valitsus oleks asunud lahendama omastehoolduse probleemi, mis samuti oli enne valimisi teravalt üleval. Kuigi keskmine vanaduspension ületab 500 euro piiri, ei ole see kuidagi lahenduseks inimestele, kes enam iseseisvalt kodus toime ei tule ja vajavad kohta hooldekodus. Petta said ka need, kes uskusid koalitsioonierakondade lubadusi teaduse rahastamise kohta. Lubatud kolmeaastasest plaanist jõuda teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori poolse rahastamisega 1%-ni sisemajanduse koguproduktist on jäänud järgi 0,03%-line kasv. Nõnda jätkates tuleks Eesti teadlastel veel vähemalt kümme aastat oodata ja kas teadlased on valmis usaldama veel sõnamurdlikku valitsust või pakivad nad tasapisi kohvreid ning kolivad tööle ja elama riikidesse, kus valitsus on mõistnud, et majanduskasv ei põhine odavalt müüdud viinal ja tubakal, vaid teaduse panusel majanduse arendusse.
Kahjuks pole midagi rõõmustavat oodata ka riigilt palka saavatel inimestel. Tundub, et siin-seal toimuv 2,5%-line palgafondi kasv on tehtud vaid linnukese pärast, et raporteerida, kuidas valitsus ikkagi palkasid kergitab, sest keskmine palk kasvab pea kolm korda kiiremini, käesoleval aastal Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt 7,2%. Meenutuseks, viie aasta jooksul, mil sotsiaaldemokraadid valitsusvastutust kandsid, tõusis näiteks õpetajate palk 56% ja see oli keskmise palga tõusust märkimisväärselt kiirem. Aga sarnaseid nukraid näiteid võiks tuua ka kultuuritöötajate, politseinike ja päästjate palkade kohta, sestap pole põhjust imestada, kui neil, meie ühiskonna jaoks väga vajalikke töid tegelevatel aladel töötajaid napib ja keskmine vanus kasvab. Noored ei lase ennast valitsuse ilukõnedel eksitada ja hääletavad paraku jalgadega.

Vaieldamatult on Eesti regionaalselt ebaühtlane areng ja sellest tulenev inimeste ja võimaluste ebavõrdsus üks meie riigi tõsisemaid probleeme. Ääremaastumise peatamisest ja kohaliku elu edendamisest on rääkinud kõigi kolme valitsusse kuuluva erakonna liidrid. Seda tehti nii enne kui ka pärast valimisi. Mart Helme näiteks kuulutas kümmekond päeva pärast valimisi, kui võimuliitu kokku klopsiti, et koalitsioon hakkab, tsiteerin, “võitlema selle eest, et tuleks juurde töökohti tõmbekeskustest kaugemal asuvates piirkondades, maal tuleb säilitada väikekoolid, lasteaiad, arstiabi, päästeteenistus ja teised avalikud teenused”. Ja mis on siis eelarvega juhtunud? Mis on üldse laiemalt vahepeal juhtunud? Milline on lubatud tõhus regionaalpoliitika? Tegelikkuses paneb PPA väikelinnades kinni ID-kaartide väljastamise punkte ja plaanib sulgeda Haapsalu merepäästeüksuse ehk siis riik tõmbub järk-järgult paljudes kohtades koomale. Luba on küsitud veel 52 postkontori sulgemiseks ja ligi 400 postkasti ärakorjamiseks. Vähemasti esialgsel vaatlemisel ei leia eelarvest midagi sellist, mis paneks maapiirkonnad kiiremini arenema ja virgutaks kohalikku elu. Närbunud kirsiks räämas tordil on põllumeeste tüssamine. Eelarve jagab üleminekutoetuste maksmiseks lubatust kolm korda väiksema summa ehk siis top-up raha on 15 miljonilt eurolt kukkunud 5 miljonile eurole. Ometi kinnitas maaeluminister veel õige hiljuti, et täiendavaid otsetoetusi makstakse põllumajanduses ka järgmisel aastal täismahus. Vaevalt, et 10 miljoni kärbe põllumeeste arvelt ja juba kirjeldatud eelarveotsused töökohti tõmbekeskustest kaugemal asuvates piirkondades juurde loovad.
Valitsus soovib muu hulgas väita, et ta on peresõbralik, ning selle eesmärgi saavutamiseks vähendab absoluutses vaesuses elavate laste arvu nelja aastaga 0,1%. Kolleegid, ma pean teile meenutama, kuidas laste vaesust vähendatakse. 2014. aastal olid sotsiaaldemokraadid nõus tulema valitsusse ainult siis, kui suurendatakse oluliselt lastele suunatud toetusi ja seda võivad reformierakondlased kindlasti kinnitada. Me tõstsime ühe aastaga esimese ja teise lapse toetuse 19 eurolt 45 euroni kuus ning absoluutses vaesuses elavate laste arv kukkus 9,1%-lt 5,1-le. Seda on ühe aasta jooksul 40 korda enam, kui ametisolev valitsus soovib nelja aasta jooksul teha. Aga me jätkasime oma võitlust laste vaesusega ning täna makstakse esimesele ja teisele lapsele toetust 60 eurot kuus ning absoluutses vaesuses elavate laste arv on vähenenud 3,2%-ni.

Ja viimastel päevadel oleme me järsku näinud, et peaminister armastab rääkida maksudebatist, aga ta tõi meile eelarve, kus muudatusi pole näha. Sotsiaaldemokraadid on vägagi valmis arutama progressiivse maksusüsteemi kehtestamise üle ja me peame ääretult oluliseks arutada maksuvaba tulu määra kasvu üle, millest oleks abi nii eakatele kui madalapalgalistele. Me oleme alati valmis arutama seda, kuidas suunata maksukoormust madalapalgaliste pealt enam nende õlgadele, kel läheb paremini ja kelle õlad rohkem kanda suudavad. Koalitsiooni seni ainsaks maksupoliitiliseks valikuks on viina- ja tubakaaktsiisiga mängimine. Saaks paremini, lugupeetavad! Me võime ju rõõmustada, et majandus jätkab kasvamist, aga kui Eesti inimesed sellest osa ei saa, on see ikka üks sant lugu. Sotsiaaldemokraadid töötavad alanud sügisel selle nimel, et 2020. aasta eelarve muutuks hoolivamaks ja vastutustundlikumaks.

Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et mõne väikse asja kõrval, näiteks geenivaramu toetuse tõus peaaegu 2 miljonit ja täiskasvanutele eesti keele õpetamiseks juurde leitud lisaraha, on kõik need asjad, mida valitsus raporteerib oma eelarvevõitudena, tehtud eelmise, mõned ka juba eelmiste valitsuste poolt. Ehk paraku on tegu pettumuste eelarvega, valitsus on lati alt läbi läinud ja oma sõna murdnud.