Indrek Saar: Eesti pered vajavad hoolekandereformi, mitte libareferendumit

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar kirjutab Postimehes, et ta loodab, et Keskerakond teeb oma sõnad teoks ja keskendub tuleval aastal hoolekandeprobleemide lahendamisele.

Hiljuti kongressi pidanud Keskerakond võttis vastu ühe väga sisulise avalduse, mis pälvis küll teenimatult vähe tähelepanu. Teen sellele dokumendile meeleldi reklaami. Tegu on umbes 2500-tähemärgiline avaldusega, mille lõpus tõdevad keskerakondlased: «Tervikliku pikaajalise hoolduse süsteemi käivitamine ja sotsiaalvaldkonna täiendav toetamine on möödapääsmatult vajalik meie inimestele väärika elukaare tagamiseks.»

Eelnõu lükati tagasi

Sotsiaaldemokraadid kirjutavad kahel käel alla nii Keskerakonna kõrgeima organi poliitilisele suunisele kui ka kogu ülejäänud tekstile, mis räägib põhimõttelistest muudatustest, mida tuleks hoolekande vallas ellu viia. Peaministripartei avaldus kattub suurel määral sotsiaaldemokraatide eelnõuga, mille eesmärgiks on alustada 2021. aastal hoolekandesüsteemi reformiga. Meie eelnõu kohustab valitsust töötama välja lahendused ja leidma raha selleks, et juba lähiajal saaksid hooldekodude, omastehoolduse ja väärika vananemisega seotud valukohad olulist leevendust. Esitasime oma eelnõu augustis riigikogule teist korda. Esimene katse läks luhta – koalitsioonisaadikud lasid veebruaris algatatud eelnõu aprillis põhja.

Ma väga loodan, et Keskerakonnal on seekord tõsi taga ja asjad hakkavad liikuma. Et peagi ei selguks, et värske avaldus oli pelgalt silmamoondustrikk näitamaks avalikkusele, et teema «on laual», nagu tavatseb öelda sotsiaalminister Tanel Kiik. Hoolekande põletavad probleemid on «laual» olnud vähemalt 8-9 aastat, neid on kõigiti kaardistatud ja analüüsitud.

Ma väga loodan, et valitsuses peetavatel läbirääkimistel 2021. aasta riigieelarve üle on nii Kiigel kui peaminister Jüri Ratasel piisavalt meelekindlust, et võidelda sotsiaalsüsteemile ja eriti just hoolekandele lisaraha välja.

Kahjuks on EKRE on suutnud taaskord püsti panna ühiskonda lõhestava pseudoprobleemi, mis veeretab tähelepanu ära Eesti perede päris muredelt ja püüab Venemaa eeskujul põhiseadusesse kirjutada asju, mis seal sugugi olema ei peaks.

Tegeletakse pseudoprobleemidega

Keskerakonna kongress oli 22. augustil. Nädal hiljem koos istunud EKRE volikogu pidas oma avalduses vajalikuks «alustada kiiremas korras ettevalmistustega, et viia ellu koalitsioonilepingu otsus korraldada 2021. aasta sügisel koos kohalike omavalitsuste valimistega referendum perekonna täpsemaks määratlemiseks.»

Tuletan meelde, et riigikogu valimiste eel lubas seesama EKRE tuua hoolekandesse nii oodatud pöörde. «Tõstame sügava puudega inimeste hooldamise eest makstava hooldajatoetuse miinimumpalgani. Tagame hooldekodu koha kättesaadavuse või omastehooldaja toetuse kõigile, kes seda vajavad,» kuulutas EKRE oma programmis. Viimased poolteist aastat on Helmete juhitud võimupartei neist lubadustest kauge kaarega ringi käinud.

Põhiaur on läinud hoopis lõhestava rahvahääletuse ülistamisele. «Traditsioonilise perekonna kaitsmine» toimub EKREle omaselt räigel moel, kus rünnatakse valimatute sõnadega suurt osa ühiskonnast ja muidugi ka oma konkurente. Ei eksinud need, kes leidsid 2019. aasta kevadel, et võimuleppesse torgatud abielureferendumist saab kohalikel valimistel EKRE valimisratsu. Väga küüniline ja silmakirjalik käik, eriti kui arvestada, et kavandatava rahvahääletuse tulemus ei ole siduv ega muuda mingilgi moel põhiseadust.

Põhiseadus ütleb perekonna kohta kenasti, et «perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all» ning «traditsioonilise perekonna kaitsjate» rahustuseks seisab perekonnaseaduses omakorda, et abielu on mehe ja naise liit. Sellega on kõik öeldud – pole mingit vajadust põhiseadust nöökida. Kahjuks on EKRE on suutnud taaskord püsti panna ühiskonda lõhestava pseudoprobleemi, mis veeretab tähelepanu ära Eesti perede päris muredelt ja püüab Venemaa eeskujul põhiseadusesse kirjutada asju, mis seal sugugi olema ei peaks.

Samal ajal kannatavad nii omastehooldajad kui hooldatavad. Hoolekandega seotud mured puudutavad otseselt kümneid tuhandeid perekondasid. Hooldekodudes elab ligikaudu 9000 inimest. Mõned aastad tagasi abistas kodus oma leibkonna liiget 65000 inimest, neist rohkem kui kolmandik üle 20 tunni nädalas. Täpseid arve pole, sest valdav osa inimesi end hooldajatena ei registreeri.

Valitsuse poolt selleks aastas leitud erakorraline pensionitõusu raha ehk seitse eurot oli nagu tilk vett kuumale kerisele nende jaoks, kes on kõige suuremas hädas.

Inimesed vajavad kiiret abi

Tänase Eesti reaalsus on, et väga paljud eakad ei suuda maksta hooldekodu koha eest ja nende lähedased mattuvad üle jõu käiva koorma alla. Nii perede, omavalitsuste kui riigi tasandil pitsitab valusalt rahanappus. Keskmiselt tuleb Eestis juba hooldekodu koha eest välja käia 1000-1100 eurot, mis on keskmisest vanaduspension kaks korda suurem summa. Hooldekodu hinnad on viimastel aastatel kosunud märksa kiiremini kui palgad ja pensionid. Valitsuse poolt selleks aastas leitud erakorraline pensionitõusu raha ehk seitse eurot oli nagu tilk vett kuumale kerisele nende jaoks, kes on kõige suuremas hädas. Need on inimesed, kes oma kõrge ea ja haiguste või siis puuete tõttu enam üksi hakkama ei saa ja on seetõttu hooldekodus või vajavad igapäevaselt hooldamist oma kodus.

Sageli kergendavad abivajajate ja nende lähedaste rahakotti ravimid ja mähkmed, mille eest tuleb eraldi maksta. Karjuv puudus on ka erinevatest teenustest, mis väetiks jäänud inimeste ja nende pereliikmete elu kergendaksid. Koroonaaeg on peredele kahtlemata musta muret ja pisaraid juurde toonud. Kuidagi ei saa mööda vaadata ka sellest, et Euroopa Liidu riikidest elab just Eestis kõige enam vaesusriskis eakaid. EKREl ja EKRE tuules ka Isamaa juhtidel on aga lihtsam vahtu üles kloppida seoses abielureferendumiga, kui tegeleda päris probleemidega.

Sõnadele järgnegu teod

Lõpetuseks veel üks väljavõte Keskerakonn hoolekannet puudutavast avaldusest: «Tuleb suurendada teenuste mahtusid ja saajate ringi, vähendada hooldusvajadusega inimeste ja nende perede omaosalust hooldusteenuste eest tasumisel, rakendada maksuerisusi hoolduskulude vähendamiseks ning luua juurde erihoolekandeteenuste kohtasid. Eakate igapäevase toimetuleku ja vajalike teenuste kättesaadavuse parandamiseks on väga oluline minna edasi ka erakorralise pensionitõusuga.»

Puhas kuld! Just selliseid samme ootavad ja vajavad Eesti pered. Sõnadele peavad järgnema teod, et lõpuks ometi algaks üleminek inimkesksemale hoolduse korraldusele. Loomult optimistina loodan, et juhtub ime ja Jüri Ratas üllatab meid kõiki sellega, et suudab valitsuse eelarvekõnelustel end kordki kehtestada. Sellest oleks inimestele tõesti abi.

Indrek Saar: Eesti pered vajavad hoolekandereformi, mitte libareferendumit