Aprilli lõpus end Stenbocki majas sisse seadnud valitsus alustas lärmakalt ja skandaalselt. Seda joont on suudetud hoida – valitsusliidu senist teed palistavad omavahelised tõsised vastuolud ning EKRE poolt püsti pandud provokatsioonid, mis on meie ühiskonda üksjagu lõhki käristanud ja Eestile ka laiemalt kahju teinud. Peaministri põhiaur on läinud valitsuse kooshoidmisele ja koalitsioonipartneri räige sõnavahu tasandamisele, mis on üks raske ja tänamatu töö.
Ühepäevaliblika mentaliteet
Tehtud tegusid napib. Viimasele pea neljale kuule tagasi vaadates torkab silma vaid kaks suuremat sisulist asja, mida valitsuse osapooled lubanud ja ka täitnud on. Ja siin on jälle esirinnas isa ja poeg Helme, kes lubasid viina hinda langetada. Ühtede rõõmuks ja teiste kurvastuseks on viin täna Eesti poodides odavam. Iseasi, kuidas sobivad kättesaadavam viin ja õlu ning süvenevad alkoholikahjud kokku kristlike pereväärtustega, mida nii konservatiivid kui ka Jüri Ratas vajadusel rõhutada armastavad.
Teiseks, EKRE on jäänud lubadusele truuks ega pole senini grammigi võrra pehmendanud oma retoorikat. Mart Helme valas hiljuti jämeda solvanguga üle laulvast revolutsioonist osa võtnud paarsada tuhat inimest. Tõeline märul läks lahti aga siis, kui Helmed asusid ebaseaduslikult ja valede saatel politseijuhti kangutama. Õigusriik vankus, aga selle asemel, et Helmed valitsusest minema lüüa, läks Ratas, müts peos, Martin Helme koduõue lepitust otsima. Selle näotu tehingu tulemusena jäi Elmar Vaher ametisse ja Helmed said peaministri armust vaba voli edasi sõimelda. Ootame huviga, millise sõnumiga tuleb Jüri Ratas 30. augustil riigikogu ja ka eesti rahva ette, kui teda ootab umbusaldushääletus.
Arvukate vastasseisude kõrval iseloomustavad valitsust ka mitmed ühisjooned. Kolme erakonda liidab soov iga hinna eest võimul olla, mida äsjane valitsuskriis kujukalt tõestas. Lisaks on tuleviku arvelt elamine selleks mördiks, mis Keskerakonda, Isamaad ja EKREt kokku seob.
Ühepäevaliblika mentaliteet vaatab vastu mitmest otsusest, plaanist või siis alles küpsevast eelnõust. Neist üks põhimõttelisemaid jäi mai lõppu, mil valitsus hülgas sõnamurdlikult 2018. aasta detsembris sõlmitud laiapõhjalise leppe, mille järgi pidanuks teaduse riiklik rahastamine kerkima lähiaastatel ühe protsendini SKPst. Tänased investeeringud teadusesse teevad Eesti targemaks ja edukamaks. Strateegiliste, tulevikku suunatud otsuste asemel on valitsusliidu arsenalis hoopis lühiajalisest populismist ja erakondade hetkekasust kantud sammud.
Valitsus etendab või pakub „ilusat elu,“ mida tuleb nüüd ja kohe elada. Madalam viina hind koos leebemate reeglitega kiirlaenude reklaamimisele annaks justkui inimestele voli rohkem ja täiel rinnal nautida. Ja kui jõuab kätte laenude tagasimaksmise aeg, siis saab seda teha pensioni II samba arvelt. Samuti on valitsusel plaanis koondada politseinikke, kärpida rahvuskultuurile oluliste kultuuriasutuste eelarveid ning külmutada õpetajate ja päästjate palgad.
Kliimaprobleemide lahendamiseks pole samuti vaja raha leida, sest nii rikkad me ei ole. Pealegi olevat inimtekkeline kliimasoojenemine jama. Tänase põlvkonna jaoks saab elu olema lill. Las järgmised põlvkonnad vaatavad ise, kuidas nad saavad ja mis nad meiega – alkoholi liigtarvitamisega tervise rikkunud ja ilma säästudeta vanainimeste ning tühjaks kurnatud planeediga – pihta hakkavad.
Tõstetakse pensioniiga?
Kõige ohtlikum on meie pensionisüsteemi lammutamise kava. Poliitilist kasu loodavad sellest lõigata nii Isamaa, kes tahab teise samba vabatahtlikuks teha, kui Keskerakond, kes seisab suurema pensionitõusu eest. Täiendav pensionitõus on kahtlemata õige asi, mida meie kasvavas vaesusriskis elavad eakad vajavad – sotsiaaldemokraadid algatasid juba kevadel vastava eelnõu.
Aga seda ei saa teha nii vastutustundetult – selleks, et suurendada erakorraliselt pensione, minnakse lammutatama süsteemi, mis tagab pensionide maksmise tulevastele pensionäridele. Sisuliselt maksavad tänase pensionitõusu kinni pensionäride lapselapsed. Ja seda olukorras, kus meie elanikkond vananeb – maksumaksjaid on edaspidi oluliselt vähem ning pensionäre rohkem.
Selline reform tooks tulevikus paratamatult kaasa olukorra, kus valdav osa eakaid ei ela oma pensioniga ära. Või siis rakendub mõni järgmistest stsenaariumitest: kas tõuseb järsult pensioniiga või kerkib märgatavalt tulevaste töötegijate maksukoormus või tuleb Eestisse massiliselt välistööjõudu. Ikka selleks, et töötajaid oleks arvukamalt. Kui tahta, et aastal 2040 säiliks tööealiste ja pensioniealiste suhe samal tasemel nagu praegu, peab statistikaameti andmetel võõrtööjõud moodustama 27% kogu töötajaskonnast.
Teisisõnu tahab koalitsioon varastada tänastelt noortelt ja töötegijatelt lootuse inimväärsemale pensionile. Rahvusvaheline Valuutafond hoiatas juulis, et sel moel suureneks veelgi tulevaste põlvkondade koormus ja kahaneksid inimeste pensionisäästud. Kui inimesed hakkavad raha teisest sambast välja võtma, siis elavdab see lühemas vaates tarbimist ja majandust, millega kaasnevad aga hoogsad hinnatõusud, eeldatavasti kõige enam kinnisvara kallinemine. Viimane mõjub rängemalt just noortele inimestele.
Kurb on tõdeda, et Jüri Ratase teine valitsus käitub põhimõttel „nagu homset ei tulekski.“ Sotsiaaldemokraadid sellega ei lepi. Me ei nõus homse arvelt elamise ega põlvkondade solidaarsuse lõhkumisega. Me teeme kõik selleks, et neid meie ühiskonnale nii riskantseid, et mitte öelda hukatuslikke plaane väärata. Igal juhul saab riigikogust võitlusväli, et peatada valitsuse laastamistöö. Varem või hiljem kukub see valitsus niikuinii.