Indrek Saar Ratase juhtimiskriisist: Kui esimeses vaatuses on laval püss, siis lõpuks teeb ta ka pauku

Kirill KlausAus valitsemine

Miks Ratas Järviku küsimuses ei tegutsenud? Esiteks oli tal kiire ja teiseks ei ole ta korruptsiooni suhtes piisavalt leppimatu, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, riigikogu lige Indrek Saar Eesti Päevalehes.

Jüri Ratas on kogu oma senise poliitilise karjääri jooksul olnud ülimalt ettevaatlik ning suutnud enamasti vältida olukordi, kus temale isiklikult saaks ebakorrektset käitumist ette heita. Kuid näib, et endise maaeluministri suhtes juba augustis tekkinud kahtlustele reageerimata jätmine on sedavõrd ränk juhtimisviga, mis võib saada Ratasele peaministriametis saatuslikuks. Kuidas see juhtus?

Esiteks tuleb meelde tuletada, mis toimus augustikuus Eesti poliitikas. Selle valitsusega on seotud sedavõrd pikk kriiside ja skandaalide nimekiri, et raske on järge pidada.

Augustis arutas Eesti avalikkus Martin ja Mart Helme katset vabastada ametist politseiameti peadirektor Elmar Vaher. Seda tehti räpakalt ja kummaliselt ning see tõi kaasa esimese tõsise kriisi kevadel moodustatud valitsuses.

Peaminister, nagu ikka, töötas päevad ja ööd kriisi lahendamise nimel, mis kulmineerus punase auto ümber kogunenud võimuliitlaste ühispildiga ja siseministeeriumis välja kuulutatud vaherahuga.

Pole midagi imestada, et kogu selles segaduses ei jätkunud peaministril aega, et lõpuni mõista, kui tõsised on teated võimu võimalikust kuritarvitamisest maaeluministeeriumis.

Valikuline suhtumine korruptsiooni

Teine põhjus tegevusetuseks on Jüri Ratase mõnevõrra valikuline suhtumine korruptsiooni.

Ärgem unustagem, et eelmise valitsuse ajal oli korduvalt probleeme keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse korruptsiooni ning linnaraha kuritarvitamisega, kus peaminister eelistas pigem vaikida. Ja tollane linnapea edutati hoopis valitsusse. Mis on üpris omapärane viis riskide vähendamiseks. Hästi teada seegi, et Ratas on praegu valitsusjuht EKRE armust. Teisisõnu kipub Ratas silma kinni pigistama seal, kus resoluutsed avaldused ja hukkamõist võivad ohustavad tema võimu ja ametikohta.

Arvatavasti need ongi põhjused, miks juba augustis laekunud info maaeluministeeriumi tõsiste probleemide kohta ei pälvinud valitsusjuhi tähelepanu. Esiteks teda korruptsioon eriti ei huvita, kui kaalukausil on võimulpüsimine ja teiseks oli tuli tal sel ajal lahendada Vaheri skandaali.

Paraku võttis Keskerakond EKREt võimule upitades selle riski – pidevad kriisid ja skandaalid võtavad ära suurema osa ajast ja tähelepanust, juhtimiseks ja märkamiseks jääb sellevõrra vähem jaksu.

On ainult aja küsimus, kui lipsab läbi midagi, mis kogu kaardimaja pikali paiskab. Kusjuures risk ei ole ainult poliitiline.

Aga kui miski ohustab?

Täiesti tõsiselt tuleb küsida, kui palju on sellel valitsusel aega ja suutlikkust mõelda Eesti julgeolekut ohustavate kriiside peale? Kui palju suudetakse ette mõelda majanduse võimalikust jahenemisest tulenevatele riskidele? Juba praegu on näha, et ei vaevuta süvenema pikaajalistesse väljakutsetesse seoses tervishoiu ja pensionisüsteemiga?

On rida tõsiseid probleeme, mis vajavad kohest lahendamist. Statistiline palgakasv on väga hea uudis, kuid meie eakate põlvkond ei tunne endiselt, et nende heaolu suureneks võrdselt teistega. Järgmise aasta riigieelarve ei aita mingil moel suurendada nende inimeste toimetulekut, kelle võimalused piiratud. Vastupidi, suuremad kärped tehakse just maainimeste ja -ettevõtjate arvelt. Põllumehed tulevad peagi tänavale, protestima valitsuse maaelu murekohti eirava poliitika vastu. Sajandi projekt Rail Baltic ähvardab juhtimisvigade pärast rööbastelt maha joosta. Peaminister räägib sidusast ühiskonnast, aga tema valitsus on meid viinud olukorda, kus üha rohkem inimesed kurdab, et niipalju vihkamist ja kurjust pole enne nähtud.

Iga valitsus peab valmis olema kriise lahendama. Valitsused muuhulgas selleks ongi. Aga valitsusel peab jätkuma aega ja tähelepanu ka visiooni loomisele ja ellu viimisele, ka rutiinse töö tegemiseks. Aga kui valitsus ise on kõige suurem kriisitekitaja, siis on midagi väga viltu läinud. Eesti vajab valitsust, mis annaks inimestele tagasi turvatunde ja usu ning uhkuse oma riigi suhtes.

Kas praegune kriis viib Ratase ametist või mitte, seda on veel vara öelda. Kui see ka ei ole lõpp, siis lõpu algus on juba alanud. Ega siis vana teatritõde ilmaasjata ütle, et kui esimeses vaatuses on seinal püss, siis viimases teeb ta ka pauku.

Indrek Saar Ratase juhtimiskriisist: Kui esimeses vaatuses on laval püss, siis lõpuks teeb ta ka pauku