Indrek Saar sotsiaaldemokraatide üldkogul: me elame selle valitsuse üle

Kirill KlausUncategorized

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar arvustas täna õhtul virtuaalselt toimuval erakonna üldkogul teravalt valitsust Eesti lõhkikiskumise eest. Kuna ühiskonna ühisosa on valitsejate võimuihast tugevamad, siis ei ole kaugel päev, mil tänane valitsus kukub, oli Saar veendunud.

Oma kõnes meenutas sotsiaaldemokraatide liider Jüri Ratase sõnu valitsuse ametisse astumisel: “Meie inimesed ei tohiks olla omavahel konfliktis. Me peame toetuma sellele, mis meid kõiki – Eestimaa inimesi- ühendab, mitte rõhuma erinevustele.” Hoolimata nendest ilusatest sõnadest on viimase ligi 14 kuu jooksul pea kõik läinud teisiti.

„Valitsuses ei mõelda mitte ühiskonna kui terviku peale, vaid kindlate sihtrühmade, väljamõeldud sõprade ja vaenlaste, oma eesmärkide ning oma erakonna kassa peale. Eesti on lõhki kistud, tervikut enam ei ole ja seda on teinud valitsus. Kui aasta tagasi olid naistearstid mõrvarid, siis nüüd on maasikakasvatajad orjapidajad,“ rääkis Saar. Koroonakriis on lisanud Eesti lõhestamisele tugeva majandusliku mõõtme.

„Meie rahva vastutustunne ja enesedistsipliin on hoidnud ära halvima. Seda ka siis, kui need, kes on kutsutud ja seatud meid tormist läbi juhtima, on segaduses või hõivatud sisemiste intriigide ja oma kitsaste erahuvide teenimisega,“ märkis Saar.

Saare hinnangul on praegusel kriitilisel ajal Eesti valitsus juhtimata. „Ma ei mõtle juhtimise all mitte käske ja keelde või kõva kätt. Ma pean silmas selget pilku ja teadmistel põhinevaid tegevusi. Ja ennekõike pean ma silmas moraalset juhtimist, mis seob Eesti ühiskonna ühte ja aitab meid riigi ja rahvana väljuda sellest kriisist tugevamana, kedagi kaotamata, kedagi maha jätmata,“ sõnas ta.

Selle asemel on valitsuse liikmed otsinud Saare väitel vaenlasi ja näidanud näpuga muu emakeele ja usutunnistusega, teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimeste, näitlejate, õppejõudude, psühhiaatrilist abi vajavad noorte, ajakirjanike, riigiametnike, Soome valitsuse ja Euroopa Komisjoni, aga ka sotsaaldemokraatide, liberaalide ning teiste demoniseeritute suunas. „Väljamõeldud vaenlastega võitlemine võib ju koondada mõne partei selja taha segadusse aetud või Eesti arengutes pettunud inimesi, kuid Eesti rahvuslike huvide seisukohalt on oma inimestest ja meie liitlastest vaenlase kuju maalimine hukatuslik,“ lausus Saar.

Tema sõnul puudub valitsusel plaan nii kriisis esimesena töö kaotanud naiste ja noorte jaoks kui ka nende jaoks, kes ei suuda kahenenud sissetulekute tõttu maksta tasu lasteaia hooldekodu eest. „Või kuidas korraldada oma elu, kui töötutoetuse on 189 eurot kuus? Ja kuidas me lahendame neid suuri väljakutseid, mis puudutavad Eesti ühtlasemat arengut ja meie loodusliku ning kultuuriline rikkuse säilitamist. Kas keegi on kuulnud, et valitsusel oleks mingit plaan, kuidas kasutada kriisi majanduses vajalike muutuste jaoks või mida kavatseb valitsus ette võtta rohepöörde ja digipöörde vallas,“ lausus Saar.

Ajal, kui valitsus kavatseb valitsus Eesti lõhki rebimist jätkata, peavad sotsiaaldemokraadid pingutama hoolivama ja ühtsema ühiskonna nimel, kus on võrdsemad võimalused ja vähem ebaõiglust. „Me elame selle valitsuse üle. Ma olen veendunud, et meie ühiskonna sidemed on tugevamad, kui selle valitsuse omad. Ma usun, et see päev ei ole kaugel, mil karikas nii palju üle ajab, et iha ministritoolide vastu ei suuda seda valitsust koos hoida,“ lõpetas Saar.

Kõne täistekst

Head sõbrad

Tere tulemast Eesti esimesele virtuaalsele erakonna üldkogule. Kõlab iseenesest uhkelt, aga ma ei ole selle üle õnnelik. Virtuaalsus on ainult virtuaalsus ning see ei suuda asendada tegelikke inimsuhteid. Kõige olulisem on inimene. Ja inimene tahab teiste inimestega koos olla. Tahab tunda, et ta on väärtuslik. Ootab teiste tunnustust ja julgustust. Ootab austust ja mõistmist. Vajab tuge, kui on raske. Tahab tunda ühisosa. Ja mitte ainult siis kui on viiruse tõttu kuulutatud välja eriolukord. Kogu aeg. Siis kui ees ähvardab sügav majanduskriis ja ka siis kui majandus kasvab. Tahab elada ühiskonnas, mis tundub võrdne ja õiglane. Hooliv, heatahtlik, kodune.

13 kuud ja 3 nädalat tagasi sai ametisse tänane valitsus. Jüri Ratas ütles uut valitsust iseloomustades järgmised sõnad: “Meie inimesed ei tohiks olla omavahel konfliktis. Me peame toetuma sellele, mis meid kõiki- Eestimaa inimesi- ühendab, mitte rõhuma erinevustele.” Mõtleme korraks neile sõnadele. Ilusasti öeldud. Kas need kirjeldavad seda, kuidas me tajume viimast aastat? Kas tundub, et konflikte on olnud vähem kui eelmiste valitsuste ajal? Et erinevuste asemel on toetutud sellele, mis meid ühendab? Kas me tunneme ennast paremini ja kindlamalt? Kas me tunneme, et ebavõrdsus ja ebaõiglus on vähenenud? Mina ei tunne. Ma usun, et enamus meist ei tunne. Ma räägin, miks see nii on.

Praeguses valitsuses ei mõelda mitte ühiskonna peale tervikuna, vaid iseenda sihtrühmade, iseenda väljamõeldud sõprade ja vaenlaste, iseenda eesmärkide või iseenda erakonna kassa peale, aga mitte selle peale, mis oleks ühiskonnale tervikuna parem. Ei suudeta näha ega asetada ennast teise inimese rolli, sest seda ei taheta. Me oleme kriisis. Me teame seda. Kuid kriisid ei tekita ebavõrdsust ja ebaõiglust. Kriiside lahendamine loob seda. Eesti valitsus loob seda.

Siin on Eesti. Ja nii teeb sellega meie valitsus. Tervikut ei ole enam. Kõik on lõhki kistud. Aasta tagasi algas see inimeste sõimamisega ja ega see pole lakanud. Naistearstid on mõrvarid ja maasikakasvatajad on orjapidajad. Kuid koroonakriis on toonud Eesti lõhkikiskumisele uue mõõtme: majandusliku.

Kriisid panevad meid alati valikute ette, kus tuleb kiiresti otsustada asju, mis määravad meie tulevikku pikemaks ajaks ja seepärast on need valikud eriti olulised. Kui teha halbu valikuid või üldse mitte valida, on kindel et kriisis jääb palju inimesi hätta ja ebavõrdsus ühiskonnas suureneb. On oluline, et me ei teeks neid vigu ja tuleksime sellest kriisist välja ühiskonnana, kus on võrdsemad võimalused ja vähem ebaõiglust.

Eesti rahvas on keerulistel aegadel ikka osanud käituda kainelt, alalhoidlikult ja samas leidlikult. Tundnud ära ähvardavad ohud ja kasutanud ära avanevad võimalused. Ka koroonakriisis on meie rahva vastutustunne ja enesedistsipliin hoidnud ära halvima. Seda ka siis, kui need, kes on kutsutud ja seatud meid tormist läbi juhtima, on segaduses või hõivatud sisemiste intriigide ja oma kitsaste erahuvide teenimisega.

Ent see, kui rahvas ise oskab teha kriisi ohjamiseks õigeid valikuid, ei õigusta kuidagi asjaolu, et valitsejad tegelevad kriisi varjus sisevaenlaste välja mõtlemisega või üritavad täita parteikassat kahtlase rahaga. See, et Eesti inimestel endil jagub kainet talupojatarkust, ei tähenda siiski, et ajal, mil hätta sattunud vajavad tuge, mil ühiskond vajab selgeid sihte ning kõiki ühendavaid eesmärke, tohiksidki valitsejad pakkuda vaid lõhestavaid ja vastandavaid sõnumeid.

On kahetsusväärne tõsiasi, et sellel kriitilisel ajal on Eesti valitsus juhtimata.

Ja ma ei mõtle juhtimise all mitte käske ja keelde või kõva kätt. Ei, ma pean silmas selget pilku ja teadmistel põhinevaid tegevusi. Ja ennekõike pean ma silmas moraalset juhtimist, mis seob Eesti ühiskonna ühte ja aitab meid riigi ja rahvana väljuda kriisist tugevamana, kedagi kaotamata, kedagi maha jätmata.

Just sellistel hetkedel, nagu me täna läbi elame, vajame me kõige rohkem ühtehoidmist, vajame sõpru ja liitlasi. Me ei vaja otsitud või väljamõeldud vaenlasi, kellele näpuga näidata või keda oma hädades süüdlaseks teha. Ma kinnitan teile, et ei sotsiaaldemokraadid ega liberaalid, ei muu emakeele ja usutunnistusega ega teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimesed, ei naistearstid ega maasikakasvatajad, ei näitlejad, ülikooli õppejõud, psühhiaatrilist abi vajavad noored, ajakirjanikud ega riigiametnikud, ei Soome valitsus ega Euroopa Komisjon… katkestan siinkohal loetelu, sest muidu läheb issapäike enne looja, kui kõik need demoniseeritud tegelased saab üles loetud. Ühesõnaga- mitte keegi neist ei ole Eesti vaenlased. Väljamõeldud vaenlastega võitlemine võib ju koondada mõne partei selja taha segadusse aetud või Eesti arengutes pettunud inimesi, kuid Eesti rahvuslike huvide seisukohalt on oma inimestest ja meie liitlastest vaenlase kuju maalimine ennasthävitav ja hukatuslik.

Tänase valitsuse võime tegeleda sellega, milleks nad on seatud, ongi minu suurim mure. Vaadakem millega nad kriisiajal tegelevad. Kas keegi on aru saanud milline on valitsuse plaan selleks, et naised ja noored, kes esimestena töö kaotasid saaksid piisavalt tuge, et kriis üle elada ja taas tööd leida. Või üksikvanemad saaksid olla kindlad, et neil jätkub raha selleks, et laps saaks lasteaeda minna ka nüüd, kus sissetulekud kahanenud ja lasteaiamaksud taas maksta tuleb? Kuidas korraldab enda ja oma hooldekodukohta vajava lähedase elu inimene, kellel ei ole enam võimalik selle eest iga kuu sadu eurosid juurde maksta? Või kuidas töö kaotanud inimene peaks terve selle aasta oma elu korraldama töötutoetuse eest, mis on 189 eurot kuus? 189 eurot! Kuidas on võimalik, et miljardite luhvtitamise ajal ei leia rahandusminister seda raha, et töötutoetus oleks vähemalt elatusmiinimumini tõstetud? Mida peab tegema maapiirkonnas tegutsev väikeettevõtja, kellel ei olnud piisavalt suurt isiklikku tagatist anda, selleks et laenu saada ja oma ettevõte päästa? Võib olla on need selle küla viimased töökohad. Ja samal ajal jagab valitsus sadu miljoneid suurfirmadele, kes saaksid ka ise hakkama. Või kuidas me lahendame neid suuri väljakutseid, millest räägib eelmisel nädalal avaldatud Eesti inimarengu aruanne- kuidas vähendada piirkondlikku sotsiaalset kihistumist ja tagada Eesti ühtlasem areng, kuidas teha nii, et vanaemad ja vanaisad ei jääks kõrvale meie meediaruumist ja noored tahaksid taas osaleda ühiskondlikus debatis ning kuidas säilitada meie looduslik ja kultuuriline rikkus.

Mis on plaan, et seda kriisi majanduses vajalike muutuste jaoks kasutada? Kas tõesti on uue põlevkivitehase rajamine ja meie metsade Narva põlevkivikatlasse ajamine parim, mis me suudame rohepöörde suunas teha? Mis on tegelikult kestlikud alternatiivid igaveseks kaduvatele töökohtadele? Kuidas me saame rahvusvaheliselt kasutada oma kriisikogemust e-õppe korraldamisel? Täiendav Euroopa raha digipöördesse võiks ju olla just Eesti võimalus. Halloo, ministrid Ratas, Helme, Aas ja see, kes keset kriisi Karu asemele pandi. Kas keegi on kuulnud valitsuselt mingit plaani?

Ma küsin neid küsimusi, aga ma tean, et neile pole vastuseid. Sest valitsust ei huvita. Neil on käed-jalad täis sellega, et tegeleda musta rahaga erakonna kassas või pidulike poliitiliste avalduste tegemisega, mis ei vii kuhugi ega lahenda midagi. Ainult tühjade sõnade veeretamine. Ainult et me teame, et sõnad võivad olla tühjad, aga nad täidavad ühiskonda ometi. Millega? Pettumisega. Lüüasaamisega. Ilmajäämisega. Vihaga.
Meil on kriis ja me oleme alles selle alguses, aga juba praegu on selge, et see kriis kestab veel mõnda aega, kõige hullem on alles ees ning meie valitsus on tahtetu. Ma tahaksin kritiseerida valitsuse samme. Ma tahaksin juhtida teie ja nende tähelepanu, et nende teod on jätnud selle või tolle nüansi tähelepanuta. Aga ma ei saa seda teha. Sest samme ei ole ja nende teod ei jäta mitte nüansse kõrvale, vaid inimrühmi, tegevusvaldkondi, külasid ja linnu.

Iga kriis sünnitab kannatajaid, sünnitab ebaõiglust ja ebavõrdsust. Ma olen alati kritiseerinud EKRE juhte, kuid ma ei ole kunagi kritiseerinud nende valijaid. Nende frustratsioon ja pettumine on arusaadavad. See oli muuhulgas eelmise majanduskriisi tulemus, kui me jätsime kümnete tuhandete vajadused ja soovid tähelepanuta. Aga kui eelmine majanduskriis sünnitas EKRE, siis mida sünnitab nüüdne, mis ilmselt tuleb veel hullem? Mis on meie valitsuse tegematajätmiste tegelik tulemus?  Tulemuseks on see. Lõhkikistud Eesti. Helmedele sobib. Aga kogu ülejäänud ühiskonnale, Eestile?
Head sõbrad. Me oleme kriisis. Eesti valitsus on rebinud meid lõhki juba terve aasta ja kavatseb seda jätkata. Me ei saa lasta sel juhtuda. Me ei saa lasta tekkida suuremal ebaõiglusel ja ebavõrdsusel. Me peame hoolima.

Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette:
Iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast;
Kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb
Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,
Kui ta Maanina upitab
Või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab;
Iga inimese surm kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi
päri, kellele lüüakse hingekella: seda
lüüakse sinule.

Nii kirjutas John Donne 4 sajandit tagasi: ”ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette”. Sajand tagasi tegid Põhjamaad valiku, et iga inimene kogukonnas on oluline. Tuleb pingutada, et võimalused oleksid võrdsed, et ühiskond oleks hoolivam ja ühtsem. Et oleks kodune tunne. Nad suutsid seda olukorras, kus suur osa Euroopast sattus rajale, mis lõhestas nii, et maailm sattus varsti sõtta.

Sotsiaaldemokraadid teavad, et ükski inimene ei ole saar. Kedagi ei tohi maha jätta. me peame seisma kõigi nendega koos ja vajadusel nende eest, keda tänane valitsus püüab kurjaks ja tülli ajada. Et Eesti oleks päriselt Eesti. Hooliv ja armastusväärne.

Ja selle pärast usun ma, et me elame ka selle valitsuse üle. Ma olen veendunud, et meie ühiskonna sidemed on tugevamad, kui selle valitsuse omad. Ma usun, et see päev ei ole kaugel, mil karikas nii palju üle ajab, et ka ohjeldamatu iha ministritoolide vastu ei suuda seda valitsust koos hoida. Siis peame meie, sotsiaaldemokraadid, vastama küsimusele, kas me oleme valmis andma meie osa, et Eestit õiglasemaks ja võrdsemaks muuta. Et kriis meid lõhki ei kisuks, et Eesti oleks meie ühine kodu.

Ja ma tean, mida te vastate. Aitäh!