Indrek Saare kõne erakonna volikogul: koostöö on meie immuunsussüsteem

Kriis – seda sõna oleme viimastel nädalatel kuulnud lugematu arv kordi. Me olemegi suurimas tervisekriisis mida meist keegi mäletab. Loodetavasti on koroonapandeemia haripunkt meie selja taha jäänud ja õnneks saame tasapisi veidi rahulikumatesse vetesse seilata. Hirm selliste vapustuste ees ei kao päriselt aga kuhugi. Küllap on see ka vajalik, et säilitada ettevaatus. Igati eluterve suhtumine. Samas tuleb endale aru anda, et hirm, mis muudab ettevaatlikuks võib kiiresti muutuda ka hirmuks, mis halvab. Hirmuks, mis ei luba meil mingil hetkel olla enam need, kes tahaksime. Mis ei luba meil olla õnnelik, ütles Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar  e-volikogu koosolekul peetud kõnes.

Me kõik tahame olla õnnelikud, aga kuidas sa oled, kui sind ja sulle armsaid inimesi, nähtusi, väärtuseid ähvardab üks kriis teise järel. Tervisekriis, majanduskriis, sotsiaalkriis, kliimakriis, demokraatiakriis, põgenikekriis, julgeolekukriis, väärtuskriis, rahvastikukriis. Tänapäeva kiiresti muutuv maailm hoolitseb, et loetelule ei saaks punkti panna, kuhjates meie ette üha uusi muresid.

Kui jätaks kriisid selja taha? Kuidas teha nii, et me ei elaks pidevas hirmus? Muutes enda mõtteviisi ja lõpetades muretsemise? Päris nii ei saa- see ei lähe meie olemusega kokku. Valdur Mikitagi on sedastanud, et eestlaselt ei tohi muret ära võtta, sest ilma ei oska me olla.

Ja võib olla oleme me, kõige kiuste, rahvana olemas just seetõttu, et oleme olnud piisavalt murelikud homse pärast, piisavalt ettevaatlikud. Meie “rahvuslik eripära” ja alalhoidlikkus on meid ka sellest pandeemiast läbi toonud, hoolimata valitsuse hämamisest ja puterdamisest. Parasjagu muret on ellujäämiseks hädavajalik, sest kriisideks tuleb valmis olla, mitte hakata nende saabudes alles valmistuma.

Soov naasta “normaalsuse” juurde on mõistetav. Kui aga tahame, et see loodetavasti peatselt taastuv normaalsus oleks kestlik, siis peame võtma seda pandeemiat kui õppetundi. Valitsus peab kiiresti välja töötama uuteks haiguspuhanguteks ja järgmisteks pandeemiateks valmisoleku strateegia ja konkreetsed tegevusplaanid. Need peavad sisaldama nii rahvatervise kaitsmiseks kui ka riigi- ja ühiskonnaelu ning majanduse toimimiseks vajalikke lahendusi. Mõistagi ei räägi ma mitte ühest strateegiapaberist sahtlis paljude teiste samasuguste seas. Ma räägin pidevalt ajakohastatavast, hästi läbi harjutatud ja ressurssidega tagatud plaanist. Olgu meile siin eeskujuks riigi sõjaline kaitsmine, milleks me eraldame märkimisväärseid eelarveressursse, teeme põhjalikke strateegiaid ja harjutame igapäevaselt ka rahuajal. Mõistagi loodame me kõik, et järgmist pandeemiat – nagu ka järgmist sõda – kunagi ei tule. Ent see ei õigusta ebapiisavat valmisolekut, kui kriis siiski peaks puhkema.

Aga on ka selge, et üksinda ei saa kõigi hädadega hakkama. Üksinda ei pruugi jääda ellu. Järelikult on vaja üksteist toetada. Niimoodi kodus tehaksegi. Tehakse kogukonnas. Tehakse koos. Toetatakse ja jagatakse. Muret jagatakse, rõõme ka. Uuemal ajal jagatakse isegi teenust…Vastutust ja tarkust, ka rikkust jagatakse. Sest siis on ühiskond tugev ja kriisidest saadakse koos jagu.

Me ei ole tugevad, kui turvalise ühiskonna asemel on meie eesmärgiks madalad maksud ja võimalikult õhuke ja odav riik. Odav ja õhuke riik ei suuda oma inimesi aidata ühegi tõsisema kriisi või mure korral, ei suuda anda head haridust, arstiabi, hoolitseda nõrgemate eest, teha teadust ja rahvusvahelist koostööd. Võimalikult odav riik vaatab jõuetult õlgu kehitades pealt, kuidas turu nähtamatu käsi tõmbab inimesel naha üle kõrvade, kuhjab jõukuse järjest vähemate kätte ja siis järjest kaugemale meist siin Maarjamaal. Nii, nagu turg seda viimastel aastakümnetel järjekindlalt teinud on. Üksikute eranditega, nagu näiteks need aastad Eesti 2010-ndate teisest poolest, kui sotsid valitsuses olid ja ebavõrdsust kirjeldav Gini koefitsient mõnevõrra langes. Langes, sest seadsime eesmärgiks luua lastele võrdsemad võimalused ja tervishoidu tuli hädavajalik lisaraha, ilma milleta oleks täna veel palju keerulisem. Tõestasime, et see on võimalik, kui on tahtmine ja teadmised. Ja on maailmavaade, mitte paljas soov võimul olla.

Odav riik ei suuda midagi teha selleks, et maal elu jätkuda saaks. Nii jäävad Eesti maakohad valusalt tühjaks ja planeet maa saab varsti otsa. Ja veel enne saab otsa meie oskus keerulistel aegadel rahvana kokku hoida, sest maailm muutub iga päevaga silmnähtavalt ebaõiglasemaks.

Koostöö on meie immuunsüsteem. Kui see on nõrk ja näiline, kui valitsejad kompenseerivad oma ebakindlust ja pidetust teisiti mõtlejatest üle sõitmisega, ei jää meie armsast riigist palju järgi. Nii saab võimalikuks, et “kuri viirus” imbub meie valitsusse ja teeb seal kõik selleks, et äratada meis hirmud, mis halvavad koostöötahte. Mis hurjutab rahvuslipuga nii raevukalt ja hirmuäratavalt, et inimesed hakkavad üksteist staadionil ja laulukaare all altkulmu põrnitsema, kartes, et teisel on mingi ohtlik haigus või vigur vammuse all peidus. See paneb meid läkastama meie lähimate koostööpartnerite peale, kes seepeale igaks juhuks oma koduriigi ukse koomale tõmbavad, sest mine sa hullu tea. Meie inimesed ja mõtted, laevad ja liiprid jäävad ukse taha. Ometi me ju tõotasime: mitte kunagi enam üksi. Ja me teame, et sellele viirusele saab ravi leida vaid koostööd tehes. Loomulikult ka ise panustades. Nii koostöösse, kui teadusesse.

Heitunud nooruki kombel uste paugutamine ja teisel pool ust kõigi pikalt saatmine või siis hoopis surnu teesklemine meid ei päästa. Viirus ei ole karu ja karu ei maga. Ei siin, ega sealpool ust. Viirus, vingugaasid ja kliimamuutusest liikvele läinud võõrliigid ei küsi riigipiirist ja imbuvad kohale koos hirmudega.
Haridust alahindavas, rumalas riigis ei ole ka tänapäevasel majandusel lootust. Targas riigis on, aga üksi targaks ei saa. Koostöö ja avatud meel annavad võimaluse loominguks ja innovatsiooniks. Nii saab üha kiiremini muutuvas maailmas tasakaalu otsida. Saab kasvada. Inimesena. Kogukonnana. Arvult ehk ei saa suureks, aga vaimult saab. Koos saame.

Koos minnes saab komistaja püsti aidata. Aeg-ajalt on meil kõigil seda vaja. Me kõik komistame ja kukume ja mõnikord on tee püsti ees. Eriti siis, kui oleme väga väikesed või juba parasjagu vanad või loodus meid millegipärast veidi teistsuguseks vorminud. Saab mõnitada ja hanerasva soovitada, saab kõrvale vaadata või siis- käe ulatada. Nii, nagu hoolivas peres tehakse. Ja mitte ainult sellepärast, et homme võib endal abi vaja minna, vaid ka sellepärast, et nii saab endast lugu pidada. Nii saab olla õnnelikum. Õnnelik inimene on tugevam. Õnnelik inimene teab, et armastus on olemas. Ka siis, kui parasjagu väga raske on. Ja aeg ajalt on. Ka siis, kui hirmud ründavad. Ja seda nad teevad, aga me saame õppida nendega koos elama, nii nagu tuleb õppida elama koos viirusega.

Selleks on vaja turvatunnet. Teadmist, et hätta sattudes ei ole ma üksi. Kuskil on koduvärav ja seal kuulatakse mu mure ära. Kodus püütakse mõista, mitte hukka mõista. Ka siis, kui oled käitunud ettevaatamatult, roninud köiele kõõluma ja tähti püüdma ning oled libastunud, on turvavõrk sul olemas. Tead, et kui oled kaotanud töö või tervise, on sul koht kust abi oodata, koht millele kindel olla.

Kodu peab olema, samuti peab riik alati olemas olema. Meie eesmärk ei ole ehitada kodu võimalikult odavalt, samuti ei peaks me riiki ehitama. Teda ei pea olema mitte võimalikult vähe , vaid nii palju, et oleks tugev ja turvaline , et kriisidega toime tulla. Ta võiks olla sõbralik ja tark. Mitte jagama käske ja keelde ning praalima, kes on peremees, vaid toetama ja julgustama olema see, kes sa tahad olla. Hoolima sinust. Tingimusteta. Sellisena näevad sotsiaaldemokraadid ühiskonda. Sellisena näeme riiki. Koduriiki.