Ivari Padar: Eesti rahvas ei jää nälga

Vaieldamatult parim toidujulgeoleku garantii oleks see, kui igaüks peaks lehma ja seapõrsast ning hariks oma aiamaad. Tegelikus elus kohtab seda muidugi ääretult vähe.

Hiljuti toimunud Kagu-Eesti eelarvamusfestival keskendus muude oluliste ja teemade seas ka toidujulgeolekule. Hea tuttav linnamees, kuuldes, et lähen sel teemal arutlema, väljendas siirast imestust. Ja kindlasti pole tema ainuke, kes tahaks küsida: mis asi see toidujulgeolek ikkagi on?

Inimesed oskavad ehk enda jaoks lahti seletada julgeolekut üldisemas mõttes. Nõukogude ajast meenuvad kindlasti riikliku julgeolekukomiteed, ollakse ehk kursis küberjulgeolekuga, mis on väga tänapäevane teema. Aga toidujulgeolek?

Tühi kõht annab kiiresti tunda

Tegu on siiski väga olulise ja laiade käsitlusvõimalustega valdkonnaga, mida näitas ka eelarvmusfestivali käigus tekkinud arutelu. Piltlikult öeldes – ilma arvutiteta saame kriisiolukorras päris pikalt hakkama, kuid tühi kõht annab endast üpris kiiresti märku.

Eestis on üleüldiselt arvatud, et näljahädad kui sellised vajusid minevikku tänu kartuli laialdasemale kasutuselevõtule XIX sajandi esimesel poolel. XX sajandi kitsamad olud olid eelkõige tingitud kahest maailmasõjast, mil linnarahvas viis parema ja peenemat sorti kauba turule, et vahetada see maameeste kasvatatud-valmistatud toidupoolise vastu.

Ajast aega on kõige suurem toiduga varustamise tagatis olnud omaenda toimiv põllumajandus ehk see, kas me suudame riigina ise oma rahva ära toita. Lihtne vastus oleks, et suudame küll. Nii oluliste põllumajandussaaduste nagu piima ja teravilja puhul on meie isevarustatuse tase peaaegu kahekordne. Loomaliha puhul on see näitaja 120 protsendi ning lamba- ja kitseliha puhul 100 protsendi juures.

Turutõrgetest ja taudidest tulenevalt toodetakse Eestis sealiha ajutiselt küll veidi alla sisetarbimise vajaduse, kuid seis on selgelt paranemas. Täielikult ei varusta me end veel kartuli, köögiviljade, puuviljade ja marjadega, aga ka siin toimuvad positiivsed muudatused. Seega oleme oma üldise põllumajandusliku toodanguga küllalt turvalises olukorras, liikudes kindlalt paremuse suunas.

Toidujulgeoleku teine küsimus on, kuidas tagada, et kriisiolukorras ehk siis sõja või loodusõnnetuse ajal oleksid inimesed üle Eesti toidukraamiga varustatud.

Taasiseseisvunud Eestis oli esmalt kasutusel julgeolekuvarude ladude skeem. Varudes hoiti tallel nii teravilja kui ka konserve, soola jne… Teravilja mõttes lõppes asi kurblooliselt, kui ootamatult avastati, et viljavarud olid ära varastatud. Eks seda lugu mäletame veel kõik.

Kehtiv hädaolukorra seadus on üles ehitanud paindlikuma ja kindlama süsteemi, kus maaeluministeerium on sõlminud ettevõtjatega riikliku toiduvaru hoidmise kokkulepped, mille järgi on kriisiolukorraks kindlaks määratud vajalik nomenklatuur ja kogused, mida siis ettevõtjate juures ladustatakse. Keskset “kroonu ladu” pole ja vajalikud kaubad on jagunenud hajusalt üle maa. Selline süsteem tagab kriisi puhkedes teatud aja jooksul rahva toiduga varustamise.

Parim toidujulgeoleku garantii oleks muidugi see, kui igaüks meist peaks lehma ja seapõrsast, hariks aiamaad. Tegelikkuses nii need asjad ei käi. Uuselamuehituste juures on saanud täiesti tundmatuks mõisteks ka kelder.

Eelarvamusfestivalil käsitleti toidujulgeoleku väljavaateid ka olukorras, kus näiteks enam ei ole elektrit. See on väga tõsine katsumus ajal, kus loomakasvatuses domineerivad suurfarmid. Kujutage ette olukorda, kus tuhandepealises lehmafarmis pole kolm päeva elektrit olnud ja lehmad on lüpsmata.

Eestis on sellisteks hädajuhtumiteks kavandatud eri praktikaid. On farme, kus alternatiiv-energiaga on kõik turvatud ja leidub ka farme, kus lahendusi veel otsitakse. Järjest arenevad alternatiivenergiate tehnoloogiad pakuvad tulevikuks kindlasti kõikidele häid lahendusi.

Stabiilne põllumajandus on võimalik vaid juhul, kui majandusplaanidesse on sisse arvestatud nii turukõikumised kui ka ootamatused näiteks energia-valdkonnas.

Huvi aiapidamise vastu kasvab

Kuigi enda tarbeks loomapidamist ja kartulikasvatamist on jäänud õige väheseks, näen ma õnneks piisavalt paljude inimeste tärkavat huvi selle vastu, et taas midagi oma käega mullast, veest ja päikesest luua. Mõneti on küll takistuseks noorte vähene aiapidamise kogemus, mistõttu oleks kooliaedade n-ö tagasitoomine õige tee seal, kus see vähegi võimalik on.

Poodides pakutav rikkalik seemnevalik on pead tõstva aiandushuvi ilmekas tõestus. Iseasi, kuidas enamjaolt imporditud seemne valik meie tingimustesse sobib. Seda toredam on teada, et leidub inimesi, kes kasvatavad hoolega ka neid Eesti päritolu taimi, mis ajapikku on kippunud unustuse hõlma vajuma. Kas keegi on joonud näiteks sigurikohvi?

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti rahvas ei jää ka kõige keerulisemates oludes nälga! Looduslikud tingimused on andnud meile võimaluse katta enda toidulauda kenasti ise. Jah, oma banaani meil veel pole, aga eks neid saab ju sisse tuua, näiteks teravilja eest, mida meie tublid põllumehed nüüd juba igal aastal Aafrikasse müüvad.