Ivari Padar: Eestis jagub söögiks piisavalt toitu, aga see ei tule tasuta kätte

Hannaliisa ViskUncategorized

Ääretult oluline on mahtude kasvatamine nii seakasvatuses kui aianduses. Toidujulgeoleku sügavaks sisuks on toimiv põllumajandus, kirjutas Ivari Padar Maalehes.

Lihtsalt seletades peetakse toidujulgeoleku all silmas seda, kas meil on Ukrainas peetava sõja tuules põhjust nälga oodata. Vastus on lihtne: näljakartust pole, Eestis jagub söögiks piisavalt toitu, aga hoolas peab olema. Hoolsuse ilmekaks näiteks on sellekevadine kartuli mahapanemise buum koos seemnekartuli puudusega.
Üksjagu inimesi, kes pole mõnda aega endale ise kartulit kasvatanud, kindlustavad nüüd oma toidujulgeolekut. Üldine arusaamine ongi ju, et näljahädad kadusid Eestist koos kartulikasvatuse algusega. Tänu siinkohal Kolumbusele Ameerika avastamise eest ja baltisaksa mõisnikele, kes kohati lausa vitsahirmu kasutades panid eesti rahva kartulit kasvatama.

Praegu me toodame kartulit küll alla oma turu vajaduste, kuid see on lahendatav probleem. Üks Navi küla vanasõna värske kartuli saabumisel on: “Nälg, laku p….t!“ Üle oma turu vajaduste toodame me piima ja teravilja, samuti oleme suured kalaeksportijad.
Möödunud sajandil oli lausa kolm põhjapanevat poliitilist muutust, mis mõjutasid radikaalselt põllumajandust. Vabadussõjale järgnes talude rajamine ja Teisele ilmasõjale sundkollektiviseerimine ning lõpuks tulid NSVLi kokkuvarisemine ja põllumajandusreform. Minu sugupõlv oli tunnistajaks viimasele ja mäletab seda. Oli ikka hullumaja küll… Põllumehed elasid selle üle. Suur kummardus neile!

Hinnaralli tulemus veel teadmata

Ukraina sõda on toonud uued väljakutsed. Väetise, kütuse ja energia hinnad on uskumatud. Suur osa väetisi on küll varutud eelmise aasta hindadega, aga see pakub leevendust vaid sel kevadel. Tõsi, ka kokkuostuhinnad on kõrgemad, aga on raske prognoosida, mis tulemuse rehnuti kaks poolt sügiseks annavad. Vahepeal tegutseb ju ka põllumehe põhiaktsionär – ilm!

Ukraina võit ja sõja lõpp tooksid stabiilsuse tagasi, samas tootmise sisendite hinnad ei kuku kindlasti enam sõjaeelsele tasemele. Samuti on aus tunnistada, et ka toidukaupade hinnad ei tule alla varasemale tasandile. Olukorraga toimetulekuks on põllumehed teinud valitsusele viis ettepanekut, mis kõik on põllumajandus-kaubanduskoja kodulehel kenasti lahti kirjutatud.

Kaks neist on jõudnud ka lisaeelarvesse, mida riigikogu parasjagu arutab. Euroopa Liidu kriisipaketi 2,5 miljonile eurole lisab Eesti riik maksimummäära ulatuses viis miljonit ja sinise kütuse aktsiis langeb Euroopa Liidu miinimumini, milleks on 21 eurot 1000 liitri kohta. Kokku läheb põllumajandusele 9,1 miljonit eurot. Sinise kütuse soodusaktsiis on planeeritud kehtima aasta lõpuni, mis on ilmselgelt liiga lühike aeg ja mida tuleb pikendada. Võrreldes kasvanud kuludega, on tegu väikeste summadega, aga nad on olemas. Sügisele mõeldes on oluline, et MESi kaudu saaks kindlustatud käibelaenu.

ELi avatud turul on omad selged plussid – me ekspordime just sealsele turule enda saadusi, eelkõige piimatooteid, kuid on ka omad ohud. Hiljutine juhtum, kus ühes Euroopa otsas „vabanes“ ootamatult märkimisväärne kogus sealiha, mida polnud kuhugi panna ja mis madala hinnaga jõudis Eestisse, seadis meie seakasvatuse enneolematult keerulisse olukorda.

Kui taoliste ootamatuste tõttu sulgevad meie tootjad oma sigalad ja sisemaine varustatus on alla 70 protsendi, siis minu meelest on tegu ohuga toidujulgeolekule. Sellised olukorrad tuleb välistada, ja tagada, et omamaine toodang oleks kättesaadav ning logistika toimiks.

Kohalik pood polegi kallim

Kui me talvel maaelukomisjonis seakasvatuse muresid arutasime, siis tekkis küsimus, miks on Soome ja Rootsi turud niisugustes situatsioonides stabiilsemad ega kõigu kahe kraavi vahel. Üks põhjus on muidugi põhjamaine ühistegevuskultuur, kus tootjate kontrolli all on ka suures osas kauplemine. Teisalt seletas asja kenasti lahti üks staažikamaid Eesti lihatööstusspetsialiste – põhjamaade inimesed on lihtsalt omamaise toodangu patrioodid. Kui oma kaupa poes jätkub, siis sissetoodut enamasti ei tarbita.

Meie puhul mängib kahtlemata rolli inimeste rahakoti paksus, aga ma olen pärast Lidli Eestisse tulekut võrrelnud sealse kauba hindasid poega, kus mina sageli käin. Võrus asuvas Jaagumäe Kaubanduskeskuses olid sealiha hinnad enam-vähem samal tasemel kui uues ketis. Ometi lookles saba uue keti ukse taga. Toidupatriotism on üks osa toidujulgeolekust.

Põhjamaade inimesed on lihtsalt omamaise toodangu patrioodid. Kui oma kaupa poes jätkub, siis sissetoodut enamasti ei tarbita.

Toidupatriotism algab koolitoidust. Kui koolis pakutav söök on kvaliteetne ja maitsev ning valmistatud peamiselt kodumaisest kraamist, siis tekivad lastel tarbimisharjumused ja ka lugupidamine kohaliku toidu vastu. Koolitoidu vallas praegu king pigistab. Riigikogu koolitoidu toetusrühma esimehena tegelen probleemidega, mis puudutavad nii raha ja kallinenud toiduaineid kui ka riigihanke paindlikumaid tingimusi.

Üks eesmärke on jõuda selleni, et laste taldrikul oleks enam kodu lähedal kasvatatud toitu. Kenaks proovikiviks on siin töös olev pilootprojekt, mille raames saavad lisatasu need koolid, kus mahetoodangu osakaal on 20 protsenti. Maaeluministeerium on selle tarbeks eraldanud 0,9 miljonit eurot. Muret teeb see, et omamaist mahedat napib.

Ka keerulistel aegadel on meie inimesed toiduga kindlustatud, aga teha on omajagu, et põllumees saaks stabiilselt tegutseda ja tarbija tunneks rahuldust kodumaisest. Elagu Eesti põllumajandus!