Käes on moodsa kuritegevuse ajastu, lausa soolapuhujate, küberpättide ja identiteedivaraste kuldaeg. “Eeter” on igasuguseid lugusid täis, kirjutab sotsiaaldemokraat Ivari Padar Postimehes.
On ka juhtumeid, kus tavalised inimesed tõmmatakse nende eneste teadmata või heauskselt petuskeemidesse ning järsku hakkavad postkasti laekuma rahanõuded: kiri kirja järel teatab, et makske raha ära. Kui sa maksta ei taha, siis tuleb vaidlema hakata. Kes vaidleb ja otsustab kohtusse minna, kes lööb käega…
Olen viimastel kuudel näinud mitmel korral lähedalt, kui keeruline on inimestel õigusabi saada ja oma õiguste eest seista. Üks ohvritest on minu sõber. Temalt varastatud ID-kaardi toel võttis kurjategija mitmeid varalisi kohustusi, mis lõpuks jäid kaardi õige omaniku kanda, sest tema nimel neid tehti.
Kokku esitati talle varalisi nõudeid rohkem kui 6000 euro eest. Mees on ilmsüütu ja seda teab ka politsei, aga oma süütust tuleb tal tõestada kohtus, et vabaneda kurjategija tekitatud võlast ja võlausaldajatest.
Mul on kuri kahtlus, et ministeeriumi plaani taga on ka soov suurendada riigi tulusid.
Kohtusse pöördumine nõuab nii raha kui juriidilisi teadmisi, inimestel napib mõlemat. Kannatanud tunnevad end nurkasurutuna, nad on mures ja ahastuses. Õigusabi ebapiisav kättesaadavus on tänapäeva Eestis suur probleem. Lausa karjuvalt ebaõiglane on see nendele, kes satuvad enese teadmata hammasrataste vahele.
Pole siis ime, et minus kihvatas, kui ma lugesin uudist, et justiitsministeerium tahab pool kuni kaks korda tõsta riigilõivusid, mida tuleb kohtusse pöördumise eest maksta. Juba praegu kehtivad lõivud, eriti tsiviilasjades, kus vaieldakse vara üle, käivad tihti inimestele üle jõu. Sageli käib jutt kolmekohalistest summadest. Lisaks tabaks lõivude kergitamine valusalt väikeettevõtjaid.
Justiitsministeeriumi plaaniga ei saa mitte kuidagi leppida. Ärgem karistagem inimesi kõrgemate lõivudega. Pole ju eriti tõsiseltvõetav põhjendus, et uus kohtulõivude hinnakiri aitab vähendada libapöördumisi. Tõsi, probleemiks on kohtute suur töökoormus, aga selle vähendamine ei saa ega tohi tulla inimeste ja nende õiguste kaitsmise arvelt. Igaühe põhiõigus on õigus pöörduda kohtusse.
Mul on kuri kahtlus, et ministeeriumi plaani taga on ka soov suurendada riigi tulusid.
Kui riigilõivudest laiemalt rääkida, siis kahjuks hüljati juba õige ammu põhimõte, et lõivud peavad olema kulupõhised. Nende tõstmise teed on mindud just siis, kui tekib terav vajadus lappida riigieelarve auke. Nii on mitmed sõidukite registreerimise lõivud põhjendamatult, et mitte öelda absurdselt kõrged. Näiteks haagise arvele võtmine nõuab rahakotist 130 eurot.
Tulen tagasi artikli alguses toodud mure juurde, et uued kuriteoliigid ja osavad sulid on kasvatanud õigusabi vajajate arvu. Minu siiras soov justiitsminister Maris Laurile on, et ta tegeleks õigusabi kättesaadavuse parandamisega ja pingutaks selle nimel, et keerulistesse olukordadesse sattunud inimesed saaksid riigilt rohkem tuge.
2022. aasta riigieelarves tuleb suunata rohkem raha tasuta õigusabi osutamiseks. Kindlasti oleks kasu ka politseinike ja sotsiaaltöötajate pädevuste parandamisest, et nad omakorda saaksid hätta sattunud inimesi paremini aidata ja juriidilist nõu anda. Üheks märksõnaks siin on koostöö. Ja loodetavasti ei osutu tõeks kuuldused, et siin-seal koondatakse piirkonnapolitseinikke.
Ivari Padar: kohtulõivude kerkides jääb aina rohkem inimesi õigusabita