«Tee, kui mind armastad!»
«Armastan, ema,» kinnitas Indrek.
Alles siis, kui ta võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta: «Noh, ema.»
«Jeesukese nimel, poeg,» vastas Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.
Anton Hansen Tammsaare «Tõde ja õigus», III osa
LOOSUNG, ET inimese keha kuulub ainult talle endale ning riigil pole oma süstaldega sinna mingit vägivaldset asja, on seoses vaktsineerimiskampaaniaga eriti aktuaalseks muutunud. See on igati arusaadav ja aktsepteeritav seisukoht, nagu ka see, et riik võib ja tal tuleb kehtestada teatud elualadel töötajatele kindlad tervisenõuded, kirjutab sotsiaaldemokraat Jaak Allik Sakalas.
Asi läheb aga imelikumaks, kui selgub, et samad «rahvuskonservatiivsed» jõud, kes sundvaktsineerimist kardavad, eitavad ka abordiõigust. Heakene küll, võib ju kujutada, et abort puudutab ühes kehas kasvavat teist keha, kel küll enne sündi juriidilise subjekti staatust ei ole. Kui aga samad inimesed on asunud kirglikult ka eutanaasiavastasesse sõtta, läheb minu mõistus küll sõlme. Kui minu keha kuulub mulle, siis võin ma ju ise oma surma üle otsustada?
ENESETAPJAID meil enam surnuaia müüri taha ei maeta. Kui me ei mõista hukka inimesi, kes endalt elu võtavad, sest enam elada ei suuda, siis miks peaksime hukka mõistma neid, kes oma kannatuste lõpetamiseks abi paluvad, või neid, kes seda annavad? Arst, kes haige palvel talle mürki annab, on praegu kehtivate seaduste järgi kurjategija, samas võib haige ennast piinarikkalt tappa ka igati seaduslikult väljakirjutatud medikamente suures koguses manustades. Midagi on siin viltu.
Kui sotsiaalminister Signe Riisalo tuli välja ettepanekuga alustada avalikku diskussiooni abistatud enesetapu võimaldamise üle Eestis, siis asjaliku arutelu kõrval, milleks võiks pidada peapiiskop Urmas Viilma tõstatatud neljateistkümmet eutanaasiaga seoses vastust ootavat küsimust (Eesti Päevaleht, 30. november), hakati tema ettepanekut kiiresti sildistama. Priit Sibul nimetas seda riiklikuks tapmisprogrammiks, Helle-Moonika Helme arvates tähendaks see hädatappu ja tapmise ümbernimetamist halastuseks ning Mart Helme arvates arstide timukateks sundimist.
TUNDUB, ET soovitakse jätta muljet, et eutanaasia võimaluse seadustamine teeb selle sunduslikuks. Olen küll kindel, et mis tahes kuju see hädavajalik ja ammu oodatud seadus ka ei omandaks, selle kasutamine jääb nii surijat kui abistajat silmas pidades rangelt vabatahtlikuks ning kirjalikul kokkuleppel põhinevaks. Kes soovib (ja kel on võimalus) aastaid lähedase surivoodil istuda ning tema kannatusi jälgida ja leevendada, saab seda loomulikult ka edaspidi teha. Kuid inimesed, kes ei soovi lõputult kannatada ja oma lähedaste abi vajavaks «juurviljaks» muutuda, peaksid ka Eestis saama seadusliku võimaluse elupäevade (ja kannatuste) väärikaks lõpetamiseks, selle asemel et oma varanatuke või koguni korjanduse teel saadud abi kallisse Šveitsi erakliinikusse viia.
Minu arvates oleks aktsepteeritav, kui teovõimeline inimene sõlmiks mõne oma lähedasega kirjaliku kokkuleppe, milles fikseerib bioloogilise elukvaliteedi, millest allapoole langemise korral soovib ta partneri abi elust lahkumiseks. Kindlasti vajaks olukorra X saabumine meditsiinilist ja juriidilist tõendamist. Võimalusel võiks selline kokkulepe olla vastastikune, sest ei tea ju keegi meist, mil see saatuslik päev saabub. Arstile jääb seaduslik võimalus olla kokkuleppe tingimuste saabumise ametlik fikseerija ja ehk ka selle sammu juures medikamentoosne abistaja, mitte aga täideviija. Ja loomulikult peab ka see võimalus olema arstile vabatahtlik.
Erinev on muidugi olukord, kui inimene on sattunud meditsiiniliselt lootusetusse seisu enne, kui ta on suutnud oma sellekohast tahet väljendada. Mis tingimustel sel juhul eutanaasia käivitub ning millised on lähedaste õigused ja meedikute kohustused, see tulekski seadust luues läbi arutada.
RIIGIKOGU liige Hele Everaus on tõstatanud küsimuse, et «kui meie siin Eestis ei saa hakkama isegi inimeste surmaeelse abistamisega, siis kes hakkaks meil kontrollima abistatud surma?» (Eesti Päevaleht, 29. november). Tundub, et lugupeetud professor on need kaks probleemi küll asjatult ühendanud. Hädavajalikku lahendamist vajavad aga mõlemad.
Kujutlus ahnetest pärijatest ja inimeste suretamise eest altkäemaksu võtvatest arstidest kuulub minu arvates XIX sajandi oludest kõnelevate kriminaalromaanide pärusmaale. 2023. aasta parlamendivalimiste eel peaksid erakonnad eutanaasia küsimuses oma programmilisi seisukohti väljendama.