15. juunil 100 aastat tagasi võttis Asutav Kogu vastu Eesti esimese põhiseaduse, mis lõi meie riigile väga demokraatliku vundamendi. Selle koostamisel oli kandev roll kahel vasakpoolsel parteil. Jüripäeval 1919 kogunenud 120-liikmelise Asutava Kogu peamine ülesanne oli noorele Eesti riigile tema esimese põhiseaduse koostamine. Kahe toonase mõjuka vasakpoolse partei – sotsiaaldemokraatide ja tööerakonna juhtimisel võeti see mahukas töö ette. Neil kahel poliitilisel jõul oli meie esimeses parlamendis absoluutne enamus, kirjutab ajaloolasest Riigikogu liige Jaak Juske Eesti Päevalehes.
Juba 4. juunil 1919 võeti vastu Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord. See oli sisuliselt esimene Eesti põhiseadus. Samal ajal jätkus aga Asutava Kogu komisjonis tuline arutelu päris põhiseaduse teksti üle.
Väga suuri vaidlusi tekitas presidendi institutsiooni küsimus. Parempoolsed erakonnad panid juba lootusi Asutava Kogu laialiminemisele ning uue Riigikogu koosseisu kokkutulemisele, aga seda siiski ei juhtunud. Lõpuks üritas presidendi ideed veel uuesti tõstatada kristlik rahvaerakondlane Jaan Lattik, kes enda sõnul tuletas Asutavale Kogule meelde muinas-Eesti tavasid, kus valitud vanematele usaldati tähtsate küsimuste lahendamine. Seegi retoorika ei andnud aga mingit tulemust. Küll aga meeldis saadikutele Nikolai Kanni idee kasutada traditsioonilise peaministri nimetuse asemel terminit „riigivanem”.
Asutav Kogu kiitis vastava komisjoni loodud põhiseaduse heaks 15. juunil 1920. aastal ning see jõustus sama aasta 21. detsembril. Põhiseaduse sissejuhatuses deklareeriti, et „Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes”, loetleti üles riigi koosseisu kuuluvad alad ja ulatuslikud demokraatlikud kodanikuõigused.
Põhiseadus andis parlamendile suure võimutäiuse, nägi ette riigipea puudumist ning rahva suurt osalemisvõimalust poliitilistes protsessides. Erinevate sotsiaalsete kihtide huvide rahuldamiseks garanteeris riik ühelt poolt võõrandamatu õiguse eraomandile, teisalt aga kindlustas streigivabaduse.
Seadusandlikku võimu teostas ühekojaline sajaliikmeline parlament, mis sai pärast mõningaid vaidlusi nimeks Riigikogu (kaaluti ka nimesid Riigikoda, Maakoda, Riigivolikogu jt). Selle korralised valimised pidid toimuma iga kolme aasta tagant. Täidesaatvat võimu teostav Vabariigi Valitsus oli parlamendist suuresti sõltuv – Riigikogu nimetas selle ametisse ning see kandis viimase ees vastutust. Juhul kui parlament avaldas valitsusele umbusaldust, pidi see tagasi astuma. Valitsus koosnes ministritest ja riigivanemast, viimase õigused olid valitsusjuhi omadest veidi laiemad ning ta täitis ka mõningaid riigipea funktsioone.
Põhiseadus andis rahvale võimu teostamiseks neli mehhanismi. Kõige tavapärasem neist oli valimisõigus: võimalus otsustada parlamendi koosseisu üle korralistel valimistel. Teiseks kuulus rahvale õigus teostada vahetut kontrolli parlamendi tegevuse üle ja selle koosseisu erakorraliste valimiste ajal ümber kujundada. Kolmandaks oli võimalus teha rahvaalgatuse käigus ettepanekuid olemasolevate seaduste muutmiseks või tühistamiseks ning uute seaduste kehtestamiseks. Ning lõpuks võisid vähemalt 10 000 hääleõiguslikku kodanikku taotleda mõne seaduseelnõu või muu küsimuse panekut rahvahääletusele, mille otsus pidi olema parlamendi jaoks siduv.
Oluline on seegi, et põhiseadus tagas kohalikele vähemusrahvustele kultuurautonoomia õiguse, mis oli toonases maailmas väga uus asi.
Tööerakondlane Lui Olesk ütles põhiseaduse eelnõu arutelul peetud kõnes 28. mail 1920: „Riigivalitsus oleks nagu kohustatud rahva heakäekäigu eest paremini hoolitsema, kui teeks seda rahvas ise. Meie põhiseadus sarnast seisukohta ei tunnista. Meie riik on rahva enese loodud, rahvas ise on näidanud, et tema ise asju ajada võib ja suudab. Sellelt seisukohalt on siis meie põhiseadus välja läinud ja seda seisukohta ka järjekindlalt kinni pidada.“
Sotsiaaldemokraat Karl Ast rõhutas aga samal päeval peetud kõnes, et Eestis ja paljudes teistes Euroopa riikides on töölisklass mõistnud, et demokraatlik riigikorraldus nende õigusi kõige paremini kaitseb. Nii seisid toonased vasakpoolsed jõud selgelt vaba demokraatliku Eesti riigi eest, kujundades liberaalse ajastu vaimus selle esimese põhiseaduse.
Olid ju esimese ilmasõja järgsed 1920. aastad laiemalt maailmas demokraatia võidukäik. Impeeriumid oli lagunenud ja Euroopa kaardile tekkinud terve rida uusi riike. Ja kuigi järgnes 1930. aastatel demokraatia kriis, mis sillutas teed uuele maailmasõjale, on tänase liberaalse demokraatia nägu kujunenud paljuski toonases sajanditaguses maailmas.
Nüüdisaegne lääne demokraatia on küll oluliselt tugevam, selle hoidmisega tuleb aga tänagi iga päev vaeva näha. Ka meil Eestis, kus 1992. aastal sündinud põhiseadus kannab edasi neidsamu ideaale, mis said kirja 1920. aasta põhiseadusesse. Laialdased kodanikuvabadused, vähemuste õiguste austamine ning parlamentaarne demokraatia tagavad arvamuste paljususe riigivalitsemises ning seeläbi sidusama ühiskonna.