Jaak Juske: Eesti riigi esindussaal ja valitsuse esimene töökoht kerkis vangla varemetele

Katariina II valitsusajal 250 aasta eest ehitatud Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone ehk Toompea lossi esindussaaliks oli tänane Valge saal, mis oma praeguse ilme ja nime sai 1935. aastal toimunud ümberehituste järel. Viimase enam kui sajandi jooksul on Valge saal olnud Eesti omariikluse ajaloos väga oluline paik, kirjutab ajaloolane ja Riigikogu liige Jaak Juske ajalehes Pealinn.

Hiljuti möödus sada aastat ajast, mil Toompea lossi Valges saalis võeti vastu Eesti Vabariigi esimene põhiseadus – seega just paras aeg, et tutvuda lossi põneva ajalooga.

Katariina II valitsusajal 250 aasta eest ehitatud Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone ehk Toompea lossi esindussaaliks oli tänane Valge saal, mis oma praeguse ilme ja nime sai 1935. aastal toimunud ümberehituste järel. Viimase enam kui sajandi jooksul on Valge saal olnud Eesti omariikluse ajaloos väga oluline paik.

Eesti alad läksid Vene tsaaririigi koosseisu Põhjasõjas 1710. aastal. Teadaolevalt peatus Vene tsaar Peeter I Toompeal 1711. aasta jõulude ajal. Sealne ümbrus teda ei vaimustanud ja ta otsustas rajada endale residentsi Kadriorgu. Nii langes Toompea unustusehõlma ja ligi pool sajandit seal suuremaid ehitustöid ei tehtud. Olukord muutus alles pärast Vene keisrinna Katariina II 1764. aasta visiiti Baltimaadesse. Keisrinna peatus Kadrioru lossis, kus olevat olnud külm. Nii andis ta paar aastat hiljem käsu ehitada Toompeale Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone. See rajati aastail 1767-1773 ning selle ühe osana valmis ka Valge saal. Uus palee rajati ajaloolise Toompea väikese linnuse idaossa. Seda ehitades lammutati osa keskaegse linnuse ringmüürist koos kagutiivas asunud Stür den Kerli (alamsaksa keeles “tõrju vaenlast”) torniga. Projekti autor oli Saksamaalt Jenast pärit ja  Eestimaale elama asunud arhitekt ja stukimeister Johann Schultz. Fassaadi kujunduses kasutati baroki motiive, kuid maja sees peegeldus juba valgustusliku klassitsismi ihalus. Valitud stiili tõttu sarnanes hoone nii välisilmelt kui ka interjööri poolest aadlipaleega, mida hakati juba 18. sajandi lõpus Toompea lossiks nimetama.

Elegantne Valge saal asub Toompea lossi peakorruse keskosas ja ulatub läbi maja. Seal on sündinud mitmed Eesti omariikluse loos olulised otsused.

Asutava Kogu istungitepaik

28. (vana kalendri järgi 15.) novembril 1917 võttis Valges saalis kogunenud Maanõukogu (rahvasuus Maapäev) oma ajaloolisel istungil vastu otsuse, millega kuulutas end kõrgema võimu kandjaks kuni Eesti tulevase riigikorra määramiseni valitava Asutava Kogu poolt. See otsus sillutas tee lõplikule iseseisvumisele kolm kuud hiljem.

1919. aasta kevadel sai Valgest saalist istungisaal 120-liikmelisele Asutavale Kogule. Jüripäeval Estonia kontserdisaalis August Rei juhtimisel tööd alustanud Austava Kogu esimene istung Toompea lossis peeti 27. mail 1919. Ruumi oli saalis vähe ja see viis Asutava Kogu vanematekogu peagi otsuseni ehitada keskaegse konvendihoone kohale rajatud vangla varemetele rahvaesinduse jaoks uus suurema saaliga hoone.

10. oktoobril 1919 võeti Valges saalis vastu maaseadus, mis lõpetas mõisaaja Eestis. Järgmise aasta 15. juunil sai aga sealsamas heakskiidu Eesti Vabariigi esimene põhiseadus. Asutav Kogu pidas seal oma viimase istungi 20. detsembril 1920. Järgmise aasta 4. jaanuaril kogunenud sajaliikmeline I riigikogu pidas Valges saalis istungeid kuni uue parlamendihoone valmimiseni 1922. aasta septembris. Edaspidi kasutas Valget saali vabariigi valitsus.

Valitsus töötas Valges saalis ka alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aasta augustis. Viimane valitsuse istung Toompea lossis oli peaminister Mart Laari juhtimisel 1. augustil 2000. Siis koliti Toompea teise serva vastremonditud Stenbocki majja.

Valitsuse ärakolimisega sai Valgest saalist riigikogu esindusruum. Maalidega otsasein on nüüd taustaks riigilippudele, mis pannakse välja pidulikeks pildistamisteks.

Varaklassitsistlikus stiilis loodud saali algne ilme oli külluslik. Selle kunstmarmortahvlitel kujutati antiigitemaatikat, peamiselt valgest stukist reljeefseid võidutrofeesid. Tahvlite kohal asetsesid vaaside ja võidupärgade kujutised.

Peeglitega saal

1934. aastal kehtestatud autoritaarse korra mõjul hakati riiklust sümboliseerivas Toompea lossis tegema suuremaid muudatusi, et vastata uue aja nõudmistele. Lossi remontimisel ja lisahoonete rajamisel hoolitseti, et mulje oleks tolle aja mõistes moodsalt paleelik. Nii ehitati ümber ka Valge saal, kust eemaldati täielikult Johann Schultzi loodud dekoor.

Saali üks otsaseintest on praegu kaetud peeglitega – pöördpildina 1935. aasta kujundusele, kui seal paiknesid peegliga kamin ja raamatukapid, mis ei ole kahjuks originaalkujul säilinud. Lagi on kaetud renessanss-stiilis stukkdekooriga, milles on tunda Antiik-Rooma mõjusid.

Aastast 2000 on Valge saali interjööri hoitud ja taastatud muinsuskaitse eritingimustest lähtuvalt. See tähendab, et taastatud on just 1935. aasta kujundust.

Ajaloolist saali taastati põhjalikult 2013. aastal. Lossi sisehoovi poole jäävatesse uksepealsetesse kaarniššidesse paigutati kaks August Janseni maali, mis olid 1936. aastal korraldatud võistlusel spetsiaalselt võidutöödena välja valitud, et neid avasid täita. Maalid kannavad pealkirju “Rahvamajandus” ja “Eesti triumf”, olles säilinud originaalidena. Neist esimene kujutab endast omaaegset tüüpilist arhitektuurikaunistust, mis kõneleb eestlaste tublist tööst ja visast tahtest. Maalil kujutatakse sümboliseeritult põllumajandust ja tööstust, ehitust ja merekaubandust.

Teine maal kujutab aga antiikallegooria kaudu Eesti triumfi Vabadussõjas. Pildi keskne motiiv on kvadriigal ehk neljahobuserakendil üle taeva võidukalt kihutav blond talutüdruk. Teda saadavad võidupärgadega antiiksed sõdalased, käes Eesti lipud. Kõiki neid tervitavad kodus võitu oodanud naised ja lapsed.

Valges saalis on sündinud Eesti ajalugu. Ja sünnib kindlasti ka tulevikus.

Artikli koostamisel on kasutatud riigikogu kodulehe materjale

Eesti riigi esindussaal ja valitsuse esimene töökoht kerkis vangla varemetele