10. oktoobril möödus 100 aastat Eesti ajaloo ühe olulisema õigusakti – maaseaduse vastuvõtmisest asutava kogu poolt. Mõisaajale lõpu toonud ja Vabadussõjas võidelnud meestele indu andnud seaduse ajalooline pärand tekitab aga tänapäevalgi vaidlusi, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Jaak Juske Õhtulehes.
Nimelt tegi Isamaa erakonda kuuluv Tallinna volikogu liige Priidu Pärna maaseaduse 100. aastapäeva eel ettepaneku baltisaksa mõisnike järeltulijatelt toonase radikaalse maareformi eest vabandust paluda. Jah, omas ajas oli maaseadus tõesti radikaalne. Võeti ju seaduse jõuga mõisnikelt neile kuulunud eraomand. Aga teisiti oleks olnud Eesti vabariigi sündi raske ette kujutada. Rahva seas oodati reformi väga, sest valdav osa maast kuulus endiselt 6000-7000 baltisaksa mõisnikule, samas kui kaks kolmandikku elanikkonnast oli täiesti ilma maata. Käimas oli Vabadussõda ja eesti mehed tahtsid võidelda oma maa, mitte baltisaksa parunite maa eest.
Juba aprillis 1919 asuti maa ümberjaotamist asutavas kogus arutama. Kõik suuremad erakonnad olid veendunud selle vajalikkuses, küsimus olid vaid, kuidas seda täpselt teha. Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja radikaalset reformi. Nõuti, et riik võtaks kogu maa enda kätte mõisnikele kompensatsiooni maksmata ning riiklikust maafondist jagataks edaspidi maad kõigile soovijatele põlisrendile andes. Parempoolsed olid selgelt talumaade riigistamise vastu ja soovisid reformi teha järk-järgult pikema aja jooksul, äravõetud maade hüvitamist omanikele ning riigistatud maade müümist soovijatele isiklikuks omandiks. Lõpuks jäid peale siiski vasakpoolsete parteide ideed.
Palume vabandust ka Võnnu lahingu pärast?
10. oktoobril 1919 jõudis sotsiaaldemokraat August Rei juhitud asutav kogu seaduse lõpphääletuseni. Maaseaduse poolt hääletas 63 parlamendi liiget 120st. Üks jäi erapooletuks, üheksa vastuhäält tulid baltisakslastelt. Enamik Maarahva Liidu liikmetest, kes olid seaduse vastu, lahkusid hääletuse ajaks saalist. Muide, baltisakslased pöördusid protestiga ka Esimese maailmasõja võitjariikide poole. See jäi aga hüüdja hääleks kõrbes.
Maareformiga võõrandas riik kõik Eesti vabariigi alal olevad mõisad ja muud suuromanduses maad – kokku 2,3 miljonit hektarit ehk 96,6% suuromandist. Koos maaga võõrandati reeglina ka põllumajandusinventar. Vaid osa mõisasüdameid jäeti omanikele alles. Maa eest tasu maksmine jäeti maaseaduses lahtiseks ning see kavatseti kindlaks määrata vastava eriseadusega.
Mõisnikelt võõrandatud mõisamaad tükeldati taludeks, keskmise suurusega 16,4 hektarit, mis algul renditi rahvale välja põlise kasutamise õigusega, hiljem muudeti päristaludeks. Kuus aastat hiljem oli juba 70 protsenti maast välja jagatud ja loodud 41 000 uut talukohta. Mõisaaeg oli saanud ajalooks. Selle eest vabandust paluda oleks sama, kui paluksime baltisakstelt vabandust ka Võnnu lahingus 1919. aasta juunis saavutatud võidu pärast.