Uue valitsuse sünnivalude üks tähtsamaid küsimusi on üleminek ühtsele eestikeelsele koolile ning sellega seoses raha leidmine õpetajate hüppeliseks palgatõusuks, mida on riik lubanud. Eriti kriitiline on siin seis õpetajatega, kelle arv üha väheneb, kirjutab Jaak Juske.
Eesti õpetajate esindusorganisatsiooni Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) volikogu otsustas möödunud reedel, et kui loodav koalitsioon ei tõsta õpetajate töötasu uuest aastast ammulubatud 120 protsendini keskmisest palgast, hakkavad õpetajad sügisel streikima. See on appikarje ja nii peaksime ka seda mõistma. Meie õpetajad on meile hädavajalikud.
Kõik kolm praegu valitsuskõnelusi pidavat erakonda on ühel meelel, et eesmärk peab olema ühtse eestikeelse haridussüsteemi loomine, mis aitaks paremini lõimida meie ühiskonda. Selles, et alustada tuleb alusharidusest, lasteaedadest ja seda juba õppeaastal 2024/2025, ollakse kokkuleppele jõudnud. Üldhariduse puhul räägitakse aastatest 2026–2027.
Sotsiaaldemokraadid on juhtinud tähelepanu, et see suur üleminek tähendab vajadust koolitada lähiaastatel sadu õpetajaid, kes oleksid valmis seni vene õppekeelega koolides eesti keeles õpetama. Üleminek ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile ei tohi vähendada hariduse kvaliteeti praegustes eesti õppekeelega koolides. Teatavasti on aga praegu meil ka eesti õppekeelega koolides üha süvenev õpetajate puudus. Ja see ei puuduta ammu enam vaid maakoole. Ka Tallinna kesklinnas asuvad koolid sisuliselt ostavad üksteiselt õpetajaid üle, et oleks kedagi klassi ette panna.
Riigikontrolli prognoosi kohaselt jõuab lähiaastatel pea 40 protsenti tänastest õpetajatest pensioniikka. Kui me aita oma õpetajaid juba praegu, siis pole meil tulevikus enam kedagi aidata. Kannatavad haridussüsteem, õpilased, lapsevanemad ning Eesti haridus ja edukas tulevik tervikuna. Haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri on oma hiljuti tehtud avalduses viidanud riskile, et meie üldhariduse kvaliteet kukub USA tasemele. See on paraku reaalne väljavaade, mitte hirmujutt.
Me armastame rõhutada, kui olulised on õpetajad Eesti ühiskonnas jaoks. Kui aga hakata rääkima, et õpetajatele tuleb maksta oma töö eest ka väärikat palka, algab jutt, kui kriitiline on ikka seis riigieelarvega, kuidas raha pole.
Elukestva õppe strateegiaga andis Eesti riik meie õpetajatele selge lubaduse, et nende keskmine palk pidanuks olema juba 2021. aastaks 120 protsenti riigi keskmisest palgast. Selle asemel, et seda lubadust täita, külmutas aga eelmine Jüri Ratase juhitud valitsus üldse õpetajate palgad. Tõsi, praegune valitsus on õpetajate palka väheke tõstnud, aga keskmise palga kiire tõusu tõttu jääb meie pedagoogide keskmine töötasu riigi omast sama kiires tempos maha. Ja seejuures teeb oma laastavat tööd ülikiire inflatsioon.
Sotsiaaldemokraatide arvates tuleb õpetajatele antud lubadust täita. Ja küsimus on tegelikult laiem. Kui tahame, et noored koolimeistri ameti valiksid, tuleb maksta neile väärikat palka. Õpetajate puudus vajab jõulisi lahendusi. Meil pole enam aega oodata. Muidu variseb Eesti kool õpetajate puuduse tõttu lihtsalt kokku. Kaob Eesti kui haritud riigi ja rahva kuvand.
Valitsuskõnelustel on laual ettepanek, et hiljemalt kolme aastaga tuleb jõuda õpetajate palgaga 120 protsendini riigi keskmisest palgast, ja seda edaspidi sellel tasemel ka hoida. See on selge poliitilise valiku küsimus.