Jaak Juske: pere toetuseta ma hakkama ei saaks

“Ma lihtsalt loodan, et mu lastest ei saa igavad inimesed. Seni tundub, et päris rappa pole läinud,” muigab Jaak Juske.

Jälle koolis. Kuid mitte selleks, et nühkida taas kooli­pinki, vaid kohtuda Gustav Adolfi gümnaasiumi ajaloo- ja ­ühiskonnaõpetaja ning nelja lapse isa Jaak Juskega.

Koolikell on äsja teatanud koolipäeva lõppu ning õpilased valguvad lennukal sammul uksest välja oma kooliväliste tegemiste suunas. Sestap kulub mitu minutit ootamist, kuni väljujate voog hetkeks vaibub ja saan end sisse pressida. Hetkeks tekib déjà vu tunne, sekundi murdosaks sukeldun isikliku ajaloo kooliaegsesse mäluhämarusse. Jah, koolipäeva lõpp oli puhas rõõm! Mõtlen korraks oma vanaisale, kes eelmise sajandi alguses siinsamas koolipinki nühkis, ning kõigile neile kümnetele tuhandetele õpilastele, kes sellest Eesti vanimast koolist 385 aastaga laia ilma on lennanud.

Aja kulg ja võimas voog võtab siin sõna otseses mõttes hinge kinni. Taastanud hingamise, suundun otsima Jaak Jusket (40) ning leian ta koridoris elavalt vestlemas ühe oma õpilasega. Koridoris, mille seintel vilistlastest akadeemikute pildid näikse kui muiates seiravat mööduvate õpilaste teadmiste kaalu nii nende peades kui nutiseadmetes.

Kuigi koolikell on helisenud, ei tähenda see õpetajatele tööpäeva lõppu. Jään targu Jaagu tähelepanu ootama. “Tervitus! Mul läheb üks hetk Britaga (12), oma tütre ja õpilasega, siin päevaplaane täpsustades,” ütleb õpetaja Juske mind märgates vabandavalt.

“Jah, mul jääb täna muusikakool ära, sest isal on sünnipäev! Ma olen nii oodanud seda,” täiendab Brita kõrvalt.

“No aga lähme istume siis korraks söögisaali,” viipab Jaak seejärel kutsuvalt, aja teele asudes. “See on muideks kõige värskem Gustav Adolfi portreemaal,” sõnab ta möödaminnes, viidates Rootsi kuningale, kelle tahe meid just selle hetkemustri keskmesse kokku on toonud. Seame end söögi­saalis istuma ja Brita teatab: “Meil on täna isa sünnipäeva ekskursioon Kopli liinidel. Nii lahe, palju inimesi tuleb ja igasuguseid lugusid kuuleb, mida enne pole kuulnud.”

“Kõlab küll lahedalt, aga niipalju kui mina tean, pole see ajaloovärk õpilaste vaatenurgast just kõige lahedam tund, võrreldes vahetunniga näiteks?” otsustan provotseerida.

“No ma ei tea. Vahetund pole mingi tund. Mulle meeldib just kunst ja ajalugu,” tuleb kirglik vastus. “Näiteks see, kuidas me telefoni saime. Inimesed olid enne ikka päris rumalad. Ja kuidas see kosmose ja kogu selle värgi ja teiste õppeainetega haakub, on hästi lahe!”

“Aga õpetaja laps on ikka natuke keeruline olla?” uurin tüdrukult.

“Ei ole. Ma ükskord sain nelja, aga siis sai ta aru, et tegelikult olen ma tark, ja parandas hinde ikkagi ära. Ja vahva on isaga kooli tulles koolitunni asju veel viimasel hetkel endale selgeks rääkida,” seletab Brita elavalt ning lisab, ise juba salli sidudes: “Aga nüüd ma pean minema, õde Emma (9), kes muideks käib ka siin koolis, on juba kodus ja meil on nii palju sünnipäevaks vaja teha, et ma nüüd tõesti liigun edasi.”

Ja läinud ta ongi. Jääme Jaaguga kahekesi.

Mida sa isana tahaksid oma lastele elus kaasa anda?

Kindlasti on minu elu ja huvi maailma asjade vastu kujundanud mu lapsepõlvekodu ja vanemad (ema – psühholoog Mare Väli, isa – kunstiteadlane Ants Juske – toim). Raamatud ja kodused vestlused, miks asjad on või näivad sellistena, nagu me neid tajume. Kogu see Nõukogude aeg tekitas ju üksjagu küsimusi.

Nüüd on teine aeg. Kindlasti on digiajastu lastele nii ahvatlus kui ka väljakutse. Aga eks sõltu palju ka lapsest endast, mis teda rohkem haarab. Brital näiteks on lugemus päris suur, Mirtel (1) on lugemisest veel natuke eemal. Emma on hipilikum tüüp, nii et tema puhul pole seda veel väga märgata. Aga neile kõigile meeldib lugusid kuulata ja õhtuti me tihti räägimegi üksteisele lugusid. Just minu lapse­põlvest nõukaajal, kui poes müüdi ainult ühte sorti juustu ja vorsti pärast tuli sabas seista. Sellest, kuidas oli elu võimalik ilma moblata. Ja muidugi käime me koos perega palju muuseumides ja avastame Eestimaad eri kohtades. Poeg Josefil (16) on selgelt huvi ühiskondlikes tegevustes kaasa lüüa, õpilasühenduses tegutseda.

Eks ma üritan lastele näidata võimalusi selles põnevas maailmas, kus me elame. Tekitada huvi maailma vastu, ikka läbi lugude. Valiku teevad siiski nemad ise. Ma lihtsalt loodan, et neist ei saa igavad inimesed. Seni tundub, et päris rappa pole läinud.

Mida lapsed sulle on õpetanud?

Uhh, see on hea küsimus. Tead, selline märkamatu asi… Kui sa elad nende keskel, siis väga ei juurdle nende nüansside üle. Lapsed kodus, lapsed koolis – ma arvan, et kõigepealt aitab see mind ennast noorena hoida. See on hea tagasi­side mulle inimesena, kasulik isiklikuks arenguks. Minu poolest võta seda kui nooruse retsepti. Tasuta.

Sa oled õpetaja, Tallinna linna volikogu liige, linnaajaloolane, paljude raamatute autor. Abikaasa Kristiga (36) on teil neli last. Sinugi päevas on 24 tundi – kuidas sa jõuad?

Eks mu sõbradki on küsinud, et kas sa magad ka. Ega sellise tempoga ei peakski vastu, kui ei oskaks aega planeerida. Ses mõttes on õpetajaamet ajakasutuse õpetaja omaette. Koolis ei saa töötada ilma oskuseta aega juhtida. Tänagi on hommikul kaheksast alates läinud iga hetk millegi peale. Mulle meeldib oma valikute üle ajas kontrolli omada.

Ja ausalt, hästi lahe on teha kirega asju, mis sulle meeldivad, ja kui inimestele ka meeldib, mis sul pakkuda on, siis jõuadki rohkem, rõõmuga. Nelja aastaga olen valmis saanud­ 14 raamatut ja kohe on veel üks trükist tulemas. See ajaloo­lugude kirjutamine on üks lõputa amet, kui nii võtta. Sest nii palju on asju, mida sellessamas Tallinna linnas saab avastada. Aga jah, kogu oma kire juures aja lugude vastu – ega ma ilma pere toetuseta hakkama ei saaks. Mul on lihtsalt väga vedanud, et see kõik kokku klapib.

Kirg nakkab. Tunnen seda. Aga ikkagi kripeldab küsimus: olles linnaametis end mugavalt sisse seadnud ja populaarsete ajaloo­teoste autor, miks sai sinust õpetaja?

Aus vastus on: kaotasin kihlveo. Olin juba teist korda linna volikogu liikmena ametis, kui juhtisin ikka suviti ka õpilasmalevaid. Sealt tekkis tunne, et mulle meeldib noortega jännata. Minu sõber, kes oli parasjagu ajalooõpetaja, käis välja kihlveo, et kui mina tulen ajalooõpetajaks, siis tema läheb poliitikasse. See väljakutse tundus ahvatlev. Mina võitsin, täiega! Nii kihlveo kui ameti. Sõber kaotas. Tema poliitikasse ei läinud. Ja mina olen nüüd juba kolmandat aastat siin täiskohaga õpetaja. Pean tunnistama, et kuigi hommikud on rasked, olen ma tõesti iga päev rõõmuga tööle tulnud.

Jaa…?

Mulle meeldib koolis! Ega ma pole õpetajaks õppinud, aga kui sa klassi ette sobid, siis sobid, kui ei – leia muu amet. Sest noored on halastamatud kriitikud. Pealegi on s i i n koolis ekstra äge olla – see on ise ajalugu. Tahad tööstusrevolutsioonist rääkida – kolm sammu Balti jaama, ja räägi. Kohe kõrval on linnamüür – ajalugu jälle käegakatsutav.

Tegelikult on tänapäeval väga lahe olla õpetaja, kui sul on nii palju õppevahendeid lisaks õpikule. Mina näiteks kasutan muusikat. Iga tund algab muusikapalaga, mis viib teemasse. Aja loosse, inimestesse, võimu, avastustesse. Maailma, milles ka igal mobiiltelefonil on oma lugu rääkida – Ollilast, Marconist, Bellist, Da Vincist, Heidelbergi inimesest homo erectus’eni välja. No ja põhimõtteliselt veel kaugemalegi.

Ajaloolasena sa põhimõtteliselt ei tee muud, kui avastad ja räägid edasi lugusid. Miks see õpilastele ja täiskasvanud lugejatele peaks korda minema?

No sellel teemal võiks pikalt arutleda, aga võtame ühe näite ajaloo erakordsest hetkest meie jaoks: nüüdseks on Eestis üles kasvanud esimene demokraatlikult vaba põlvkond. See ei ole lihtsalt sõnakõlks. See on fakt. Mõeldes vaikivale perioodile vabariigi alguses, siis me oleme viimaks kohal – demokraatlikus ühiskonnas. Kogu selle hea ja halvaga, mida näeme ja tajume, aga see on päris esimest korda meie ajaloos. Meil on õnn elada Euroopa ühes kõige demokraatlikumas riigis ja minu meelest on see ülivõrdes äge.

Me pole kunagi majanduslikus ega eneseväljendus­vabaduse mõttes nii hästi elanud. Ja samas on see seisund, demokraatia, nii habras. Töö, mida ma teen, aitab luua noortel arusaama ajajoone hetkest, kus me oleme, samuti sellest, kust me tuleme. Et noored mõistaksid seda hetke haprust näha ja hinnata. (Muheledes.) Meenub esimese klassi õpilane, kes viibides kooli muuseumis ja nähes nuppudega mobiiltelefoni, uuris uudis­himulikult: “Kas see ongi Gustavi oma?”

Ikkagi, miks meil seda ajarändu ja juurte tagaajamist vaja on?

Nõukogude perioodi maailma mastaabiga katselabor üritas ju luua mineviku taagast vaba inimest, homo soveticus’t. Tulemust me teame. Nii et mina arvan, et juurteta ehk oma põlvnemise lugudeta inimene on vaimuvaene. Tühi. Ja kuna ma nii arvan, siis loomulikult töötan ma tühjuse vastu, et õpilased ja minu lapsed oleksid tühjuse asemel täis teadmist. Endast. Vanematest. Võimalustest, mida annab meile tagasivaade hetkes, kus me oleme.

Õhtuleht