Avalik-õiguslike ülikoolide krooniline alarahastamine on viinud tasuta eestikeelsete õppekohtade vähendamiseni, kirjutas riigikogu liige Jaak Juske Õpetajate Lehes.
Eestlased ei saa mitte kunagi suureks arvult või jõult, küll aga saame olla suured vaimult. Ent see tugev Eesti vaim toetub tugevale haridusele, mille üks olulisi nurgakive on eestikeelne kõrgharidus. Kõrgharidus, mis peab olema kvaliteetne ja kättesaadav kõigile, kes hindavad õppimist ning pürivad uute teadmiste poole.
Meie avalik-õiguslikud ülikoolid vaevlevad kroonilises alarahastatuses. Selle tagajärg on tasuta eestikeelsete õppekavade koomale tõmbamine või lausa sulgemine. Ülikoolid on juba taoliste sunnitud kärbete tegemisest teada andnud. Reformierakonna juhitud valitsus viib Eesti samm-sammult tagasi tasulise või osaliselt tasulise kõrghariduse suunas. See on kurb tõsiasi, mida ilusa jutuga enam varjata ei saa.
Üldhariduskoolide õpetajate palkasid pole praegune valitsus suutnud lubatud 120 protsendini riigi keskmisest sissetulekust viia. Isegi mitte selle lähedale. Valitsuse kõrghariduspoliitika on aga veel hullem. Praegu pole liialdus öelda, et Eesti ülikoolide rahastamine on kriisis. Väga tõsises kriisis. On ikka ülimalt erakordne, et avalik-õiguslike ülikoolide rektorid peavad jätma sõlmimata halduslepingud ministeeriumiga. Sisuliselt tähendab see, et Eesti riik ei telli ülikoolidelt mitte ühtegi õppekohta. Ja selline pehmelt öeldes skandaalne olukord kestab juba veebruari algusest. Kusjuures lõppu sellele kriisile pole näha. Nii esitasid sotsiaaldemokraadid haridus- ja teadusminister Liina Kersnale arupärimise, millele viimane 18. aprillil Riigikogu ees ka vastas.
Minister Kersna raputas endale algatuseks natuke tuhka pähe. Et ka tema pole suutnud riigieelarvest ülikoolidele piisavalt raha välja võidelda. Ju pole tal siis valitsuses küllalt kaalu või ei soovi Reformierakond ülikoolidele lisaraha anda.
Puudub lihtsalt poliitiline tahe tasuta õppe jätkumist toetada. Ka koostamisel olevast lisaeelarvest pole vajaminevat raha oodata. Nii kuuleme jätkuvalt juttu, et äkki leitakse ülikoolidele raha juurde järgmise aasta riigieelarvest. See tähendab, et enne aasta lõppu kõnealuses küsimuses lahendust ei paista.
Meie ülikoolide rektorid nõuavad baasrahastuse 15-protsendilist suurendamist nelja aasta jooksul, et hoida rahastamist vähemalt praegusel tasemel. Jah, summa summarum on meie ülikoolid igal aastal raha juurde saanud, kuna riigieelarve maht on kasvanud. 1,5 protsendilt SKP-st on aga kõrghariduse rahastamine vähenenud praeguseks vähem kui 1,1 protsendini. Ja samal ajal hinnad teatavasti väga kiiresti tõusevad, mistõttu vajavad ülikoolid lisaraha majanduskulude katmiseks.
Õppejõudude palgatõusu vajadus on praegu juba karjuv. Piltlikult öeldes kütavad ülikoolid palgaraha ahjus, et majad soojad hoida.
Loomulikult saab valitsus praeguses julgeolekukriisis öelda, et hea ülikoolirahvas, kannatage palun veel mõned aastad, sest Eesti riiklus on ohus. Selline sõnum tähendaks aga pikemas vaates endale jalga laskmist.
30 aasta eest sündinud Eesti Vabariigi põhiseaduses on seatud selle riigi eesmärgiks Eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade. Igavesti. Reformierakonna juhitud valitsuse otsused on juba viinud eestikeelse tasuta kõrghariduse koomale tõmbamiseni.
See ei aita meid ühelgi viisil põhiseaduses seatud eesmärgi täitmise suunas. Mitte ühegi teise riigi ülesanne maailmas pole hoida ja arendada eestikeelset kõrgharidus ja teadust. Me ei tohi teha siin endale hinnaalandust, sest kokkuvõttes nõrgestame seeläbi eesti vaimu. Ja siis pole kahuritest ja kuulidest enam abi. Siis oleme vaenlasele kerge saak.