Jaanus Marrandi: Tänapäevast maaelu naiivsustega ei edenda

Olen alati olnud huvitatud aruteludest, kus jutuks maaelu või -ettevõtluse areng. Seekord jäi silma Urmas Arumäe artikkel “Kodanikud, ärge erutuge!” eelmises Maalehes.

Urmas Arumäe püüdis põhjendada EKRE plaane inimesi maale ümber asustada ja selgitada uue nn asundusfondi loomise ideid Maaelu Edendamise Sihtasutuse juurde (MES).

Mõte, et maal võiks rohkem inimesi elada, on ilmselt meeldiv paljudele. Paraku tekkis artiklit lugedes mõte, et asjatundmatu ja tegelikkusest eemal olevate, justkui kuu pealt kukkunud mõtetega võib edendada ehk Kuu-elu. Maaelu elavdamise plaanid saavad sellise naivistliku lähenemise tõttu külge ainult naeruväärsuse pitseri, mis tooks maaelule hoopis korvamatut kahju.

Vaba põllumaad Eestis pole
Alustan Arumäe tõlgendusest, et “Eesti maa on asustamata ja seepärast on vaba maad küllaga võtta”. Tõsi, väga paljud Eesti hädad saavad alguse olematust asustustihedusest ja turu väiksusest. Paraku tühja haritavat maad, mida kellelegi jagada, pole. Põllumaa on Eestis tiheda konkurentsi objekt ja iga lapikese jaoks on omanik olemas.

Naeruväärne on kujutada Eestit ette Ameerika Kesk-Läänena, kus uusasunikud asusid püssipaugu peale võidu ratsutama neid huvitavate kruntide poole.

Teiseks on vale sõjaeelne eeldus, et kuskil on suur hulk inimesi, kes janunevad väikese talu järele. Seda pidades on lihtsa majandusloogika järgi võimalik üksnes tühja tööd tehes kibestuda.

Ma räägin sellest nii veendunult üksnes seepärast, et minus kõneleb ühe piirkonna kogemus. Terve elu olen elanud Oisu alevikus, samas Türi kihelkonnas, kus mu esivanemadki viimased 300 aastat. Olen pärast maareformi sirkliga maad mõõtnud, vallavolikogu esimehena käivitanud omavalitsust. Riigikogu maaelukomisjoni esimehe ja põllumajandusministrina olen riigi tasandil otsuseid teinud.

Tegutsen põllumajandusettevõtjana. Meie piirkonnas on põllumajandustoodangu maht oluliselt suurem, kui see oli nõukogude ajal, aga seda toodab üksnes 150 inimest nõukogudeaegse 1500 asemel. Päris selge, et põllumajandustootmisse ei lisandu tehnoloogia arengu tõttu inimesi ja nende osakaal jääb Eestis kogu töötajaskonnast 2–3% piiresse.

Nii on ka mujal Euroopas. Näiteks peretalude poolest tuntud Taanis, kus on kõige suuremad lehmakarjad talu kohta ja sigu peetakse rohkem, kui seal elab inimesi, on põllumajanduses tegev üksnes 1–1,5% tööealistest. Aga seal on Eestiga võrreldes viis korda suurem asustustihedus, mis loob hulgaliselt mittepõllumajanduslikke, peamiselt teenusvaldkonna töökohti ja tagab ühtlasi võimalusterohke elukeskkonna.

Just elukeskkond ongi võlusõna, mis töötab ka Eestis. Meil Oisus pole ükski korter ega maja jäänud müümata ja siinsed põllumehed teenivad umbes Eesti keskmist palka, mis küünib 1340 euroni kuus. Valdkondade juhtide ja korraldajatena töötab ka noori inimesi, sest töö on huvitav, võimalusi pakkuv ja hästi tasustatud.

Ometi eelistavad nad sõita iga päev tööle Tallinnast, Pärnust ja Viljandist ega soovi asuda Oisu elama. Õieti ei soovi nad elada ka läheduses olevates Paides või Türil, sest sealgi pole soovitavat võimalusterohket elukeskkonda. Pole pakkuda ka kõigile pereliikmetele head töökohta.

Inimesed sõidavadki sobiva töö järele meelsasti, aga elukoha valikuks on vajalik elukeskkond, mida hõreda asustuse ja väikese jõukusega Eestis on vähestes kohtades. Mõttetu on rääkida iga kunagise küla taasasustamisest, kus tolmuse kruusatee lõpus elaksid piltlikult öeldes eluaegse laenuga sundasustatud inimesed, kel pole suurt midagi teha.

Niisiis, esmalt tuleb luua maale tasuvad mittepõllumajanduslikud töökohad, ja alles siis võib-olla ajapikku tulevad järele ka inimesed.

Kuhu on jäänud arukus?
Esimese eeldusena on vajalik luua need hoovad, mis tooksid era- ja riiklikud ettevõtlusinvesteeringud suurtest keskustest välja. Seda ülesannet ei ole võimalik täita ühe ministri naiivsete nägemuste kaudu, vaid aluseks saab olla ainult riiklik kokkulepe ja selge poliitiline suund, mis tugineb teaduspõhisusele ja arukale maksupoliitikale.

Lõpuks on see terve ühiskonna jõukuse suurenemise küsimus, kui pärast tulemuslikku investeeringute suunamist tekib juurde oluliselt rohkem sobiva elukeskkonnaga kasvukeskusi. Tänapäeval on normaalne, kui inimesed saavad käia tööle 40–60 kilomeetri kaugusele ja kolivad sellisesse raadiusse ka elama. Seni aga ootame vähemalt meie Oisus pikisilmi, et saaks valmis neljarealine maantee ja Tallinn tuleks poole tunni võrra lähemale.

Päris naljakad on arusaamad, mille järgi soovitakse “riigireformi tingimustes” ehitada paralleelstruktuure ja panna MES eraisikutele uusasunduste edendamiseks raha laenama, kui KredEx on juba aastaid tegelenud maapiirkondade elamute teemaga ja neil on ka vastav kompetents olemas.

Ära on millegipärast unustatud regionaalminister, kelle haldusalas on omavalitsused ja kes käsutab tervet rida fonde, mis tegelevad kaevude, veepuhastite, elektriliitumistega või toovad tallu tee.

Arusaamatu, mispärast peaks MES suunduma oma seniselt põhikirjaliselt maaettevõtluse edendamiselt kuhugi mujale? Kui ta oma vahendid uusasundustele ära kulutab, siis mille arvelt peaks maale kolimiseks ettevõtlustingimusi looma? See on paradoksaalne jutt!

On tõsiselt kummaline tunne selgitada 2019. aastal nii lihtsaid asju inimestele, kellel valdkonna poliitika eest vastutavana peaksid ammu sellekohased teadmised olemas olema.

Jaanus Marrandi: Tänapäevast maaelu naiivsustega ei edenda