Jevgeni Ossinovski: Naerata ja vali sotsid

Aitäh, hea Äripäev, et ainsana Eesti ajalehtedest oled mõistnud, mis tegelikult Eesti jaoks on kaalul (Äripäeva juhtikiri, 5.10.2017). See ei ole küsimus vasak- ja parempoolsusest. See on küsimus demokraatliku õigusriigi kaitsest.

Minult on ikka küsitud, miks sotsid EKREga valimiseelset vastandumise „mängu“ mängivad. See ei ole mäng. Ma usun siiralt, et demokraatlik, liberaalsetel isikuvabadustel põhinev õigusriik on Eesti ainus tee olla edukas ja kaitstud nii sisemiselt kui väliselt. Ma usun siiralt, et inimeste halvustamine ja tõrjumine kaasasündinud eripärade tõttu on ebainimlik ja moraalselt lubamatu.

Jah, demokraatlikus ühiskonnas on täiesti legitiimne arutleda selle üle, kas sotsiaalmaks on mõni protsent kõrgem või madalam. On täiesti legitiimne arutleda, kas riik peaks tagama ravikindlustuse kõigile või peaks suurendama inimese enda rahalist vastutust. Ent on täiesti lubamatu arutleda selle üle, kas homoseksuaalne või tumedanahaline Eesti kodanik ikka on täisväärtuslik inimene.

Näeme, kuidas sõnades liberaalne Reformierakond on asunud jõuga EKREt parketikõlbulikuks pesema. Nii mõnigi arvaja on kutsunud ka sotse üles EKREga kompromissi tegema. Vabandage, milles see kompromiss seisneks? Nii nagu Venemaal hiljuti jõustunud seadus, et kui mees esimest korda naist peksab ja vigastused ei ole ülemäära suured, ei ole see kuritegu?

See on kategooriaviga, mille on kõige tabavamalt sõnastanud Sten Tamkivi: „Olen avalikus retoorikas näinud üha rohkem vastasseisu, kus rassism ja tolerants oleksid justkui ühe skaala kaks eri otsa, mõlemad ühtmoodi äärmused. Ei ole nii. Kui keegi peksab kodus naist, siis naise mittepeksmine ei ole nn teine äärmus, vaid normaalsus, mida me tegelikult soovime. Ei ole nii, et „tõde on kuskil peksmise ja mittepeksmise vahepeal“.“

Sotsid seisavad vabaduse, demokraatia ja inimõiguste eest nii valimiste eel, ajal kui ka nende järel. Radikaliseerumise ohtudest rääkis sotside esimees Sven Mikser juba 2013. aasta erakonna üldkogu ees peetud kõnes. Mina väljendasin oma seisukoha äärmusluse suhtes eelmise aasta kevadel Vaba Lava kõnes. Sotsid on kindlal veendumusel, et põhiväärtustega ei mängita ega kaubelda võimule saamise nimel.

See on kindlasti piisav põhjus valida sotsiaaldemokraate nii nendel kui ka järgmistel, Eesti jaoks veelgi kaalukamatel valimistel. Ent seda ei pea tegema nuttes, nagu Äripäeva ajakirjanik Juhan Lang oli kahetsusväärselt sunnitud tõdema („Nutan, aga valin sotsid”, Äripäev, 14.08.2017).

Meie tõekspidamisi ühelt poolt tunnustades on samal ajal üritatud meile ette heita, justkui ei taipaks me majandusest mõhkugi. Ometi tasuks sellesse süüvida. Sotsiaaldemokraatide majanduspoliitika on tõesti Reformierakonna omast erinev. Nemad arvavad, et maksupoliitika ongi majanduspoliitika. Meie majanduspoliitika keskseks teesiks on väärtusloome, mitte pelgalt olemasolevate piiratud vahendite ümber jagamine.

Usume, et majandus lamab ühiskondlikul padjal. See on kõige laiemalt mõistetud ühiskondlike ressursside (tööjõud, raha, rahvusvahelised sidemed, teadmised, tehnoloogiad, ettevõtlikkus jm) realiseerimine turul. See, kui kõrge on meie majanduse lisandväärtus, sõltub otseselt eelmainitud ressursside mahust ja ennekõike kvaliteedist. Ühiskondlike ressursside arendamine on iga inimese ja iga ettevõtte ülesanne. Paljudel juhtudel on aga otstarbekas arendada neid ühiselt riigi poolt.

Nüüd, mil meie majandusarengu madalal rippuvad viljad on nopitud, on Eesti majandusedu aluseks aina enam tööjõud, täpsemalt selle kättesaadavus ja kvaliteet. Ka paljuräägitud tootlikkuse kasvatamine läbi digitaalsete lahenduste rakendamise eeldab kvalifitseeritud ja uute kompetentsidega tööjõudu. Just seepärast suuname täiendavaid riigieelarvelisi vahendeid haridusse, just seepärast püüame suurendada naiste, noorte ja eakate tööhõivet. Just seepärast oleme käivitanud töötavate inimeste koolitamise töötukassas, just seepärast panustame riiklikult teadus- ja arendustegevusse.

Me usume, et selleks kulutatud mitusada miljonit eurot ei ole ettevõtlust piirav kulu, vaid investeering tuleviku kasvu. Jah, meie meelest ei ole majandusarengu võtmeküsimuseks see, kas sotsiaalmaks on protsendi võrra kõrgem või madalam, vaid tark tööturu- ja hariduspoliitika.

Muide, just seesugune majanduspoliitika, mida Saksamaa sotsid on rakendanud „Agenda 2010” nime all, on olnud suuresti Saksamaa viimase kümnendi tugeva kasvu taga.

Meie majanduspoliitika on põhjamaiselt tsentristlik. Me ei toeta üle võimete elamist ning peame riigi rahanduse jätkusuutlikkust riigijuhtimise vundamendiks. Paljudel kipub ununema, aga viimase majanduskriisi suurimad kärped tegi rahandusminister Ivari Padar, just nagu Rootsi sotsid olid riigi ajaloo suurimateks kärpijateks 1994. aasta kriisi ajal.

Lõpetuseks, alkoholipoliitika ei ole üldse majanduspoliitika ja seda ei saa selliselt ka hinnata („Ma ei taha riiki oma eraellu”, Indrek Mäe, Äripäev, 5.10.2017). Analoogi tuues piiravad keskkonnanormid põllumeeste vabadust väetisi põllule laotada ning sellel on kahtlemata majanduslik mõju. Ent seda ei tehta majanduslikul eesmärgil, vaid inimeste ja looduse kaitseks.

Küll aga on alkoholipoliitika oma olemuselt liberaalne selle klassikalises tõlgenduses. Me piirame ettevõtete õigust alkoholi turundada, et inimesed jooksid vähem. Riik soodustab tarbimise vähendamist selleks, et kaitsta teiste inimeste vabadust turvaliselt elada. Samas ei keela me inimesel edasi juua, aga palume, et ta ostaks endale täiendava ravikindlustuse – makstes aktsiisi. Sest need, kes alkoholi ei tarbi või teevad seda mõõdukalt, ei pea maksma kinni liigtarvitajate ravikulusid. On ju õiglane.

Seega, kui pealiskaudsetest loosungitest sügavamale kaevata ning rahulikult mõelda kaugemale kui järgmine aasta või enda rahakott, toob meie majanduspoliitiline ideestik sõbraliku naeratuse suule.