24. augusti Eesti Päevalehe juhtkiri kordab väärt mõtteid, millele nädalapäevad varem juhtis Sirbis tähelepanu ühiskonnateadlane Marleen Alleman („Eesti 100“ vs. „Narkopoliitika 114“, Sirp 18. augustil) – kuigi Eesti on üledoosi surnud inimeste arvuga miljoni elaniku kohta Euroopa Liidus endiselt esikohal, pole uimastisõltuvus ja narkopoliitika ikka teemad, mis leiaksid avalikkuses laia kõlapinda ega satu pahatihti ka poliitikute huviorbiiti.
Tegu on vaieldamatult oluliste ja harvaesinevate käsitlustega sellest, milline lõhe laiutab meie narkoprobleemi tõsiduse ja selle avaliku arutelu sisulise puudumise vahel.
Olen autoritega täiesti nõus selles osas, mis puudutab püüdu piirata narkomaania levikut karistuspoliitiliste meetmetega: karmimad karistused sõltuvust ei vähenda ja vangla iseenesest narkomaane ei ravi. Küll aga julgen kinnitada, et juba praegu pakub Eesti riik enamat kui metadoonasendusravi ja naloksooniprogramm, millele näiteks Alleman osundas. Paralleelselt tegeldakse sõltuvusravi teenuste arendamisega ning kahjude vähendamise, sh süstlavahetusega. Möönan, et need mahud on endiselt ebapiisavad ja kvaliteet kohati heitlik ning teenuste arendamine valitsevate hoiakute tõttu keeruline, aga võimalusi siiski juba on.
Kui avalik kõlapind on habras või suisa olematu, siis on küllaltki keeruline selgitada, miks ühte või teist kulutust peaks tegema. Suurema meediakajata saavutasin mullu viimaks selle, et tänavu lisandus teenustele püsivalt 600 tuhat eurot aastas, järgmisest aastast pool miljonit eurot veel lisaks. Jah, olen korduvalt pidanud vastama küsimustele, miks tahan suunata enam kui miljon eurot narkarite abistamiseks, samas kui „normaalsete“ inimeste ravijärjekorrad nii pikad on. Ühtegi häält narkovastase võitluse eest valimistel ei anta, pigem vastupidi.
Ent lisaraha on hädavajalik. See on võimaldanud sotsiaalministeeriumil ja Tervise Arengu Instituudil sellest aastast oluliselt tõhustada kahjude vähendamise teenuste kättesaadavust ja rehabilitatsiooni. Nii sai TAI tänavu esimest korda ilma välisdoonorite abita soetada riigieelarvest HIV kiirteste, mis on ülioluline riskirühmade, sh narkootikumide tarvitajate testimiseks ja ravile saatmiseks. Teiseks suurenesid kõikjal Eestis, täpsemalt Lääne-Tallina Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas, Narva Haiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis juhtumikorralduse teenuse mahud. Sellisel teenusel on oluline roll HIV ravi tulemuslikkuse tõstmisel madala toimetulekuga ja näiteks sõltuvusprobleemidega patsientide seas, sest võimaldab patsiendi muredele läheneda terviklikult – pakkuda sotsiaalabi, psühholoogilist nõustamist, suunata vajadusel sõltuvusravile jms.
Lisarahata poleks osutunud võimalikuks uue 10-kohalise võõrutusravi osakonna avamine Viljandi haiglas ega olemasolevate opioidsõltuvuse asendusravi teenuste mahu tõstmine. Samuti ei oleks võimalik integreeritud ARV ja asendusravi laiendamine Ida-Virumaale ning uute kahjude vähendamise keskuste avamine või teenust osutavate busside soetamine, millega hetkel tegeleme. Jah, veelgi rohkem on vaja teha, aga oleme viimaks ometi tõsiselt liikuma hakanud.
Õigus on kõigil, kes tõdevad, et vaatamata olukorra tõsidusele, avalikku tellimust narkoprobleemiga tegelemiseks ei ole, ehkki näiteks enamik Tallinna vargustest pannakse toime narkomaanide poolt. Vastupidi, tegemist on endiselt sügavalt ebapopulaarse teemaga, mille suhtes on kõige tugevam argument ikka ja jälle seesama „ainult mitte minu tagahoovis“. Nii mõnigi kohalik poliitik on seda teades viskunud populaarset seisukohta riigi vastu kaitsma. Paremate teemade puudusel mõistetav, ehkki väiklane ja küllaltki lühinägelik, arvestades, et kahjude vähendamise keskused ja sõltlaste asendusravi muudavad meie kõigi elukeskkonna turvalisemaks.
Seega, täiesti nõus, et täie tõsidusega probleemiga tegelemiseks on vaja laiemat ühiskondlikku kõlapinda, kodanike nõudlikkust nii riigi kui ka omavalitsuse vastu. Jääb ainult üks lihtne küsimus: kuidas seda teha?