Joosep Vimm: Tallinna rattastrateegia – mis läks valesti?

Soovituslikust paberist peab saama tegelik tegevuskava, kirjutab aktsiooni «Meeleavaldus turvalise rattasõidu poolt» korraldaja, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna juhatuse liige Joosep Vimm Postimehes.

Pealinnal on 2017. aasta sügisest «Tallinna rattastrateegia 2018–2028» – dokument, mis läheb aina aktuaalsemaks. Rattureid on Tallinna linnapildis silmanähtavalt rohkem kui kunagi varem ning 11. septembril toimunud meeleavaldusele turvalise rattasõidu poolt kogunes suur hulk tallinlasi, kes hoolivad ohutumast linnaruumist.

Rattastrateegial on üllad eesmärgid, muuhulgas suurendada rattaga liikumise osakaalu 11 protsendini kõigist liikumisviisidest. Seda tervise, liikuvuse, ohutuse ja parema elukeskkonna huvides. Strateegia koostasid arhitektid, linnaplaneerijad ja liikuvuse eksperdid ehk inimesed, kes teavad, kuidas selles valdkonnas eesmärke seada ning mis meetmetega neid saavutada. On selge, et rattastrateegia on miski, millest Tallinn peaks tõeliselt rohelist, aga ka turvalist pealinna planeerides ja luues juhinduma.

Kogu rattastrateegia üks suur nurgakivi on ohutus. Sellele on ehitatud ka tingimused, millest lähtuvalt peaks valima, kuidas lahendada rattaga liikumise ruum linnakeskkonnas. Teguriteks nii autode hulk ja kiirus kui ka jalakäijate hulk konkreetsel alal.

Praeguses linnapildis pole näha, et linnavalitsus oleks lähtunud rattastrateegias kirjapandust. Jooni on sõidutee serva maha tõmmatud päris mitu kilomeetrit. Kas selline lahendus vastab autode hulgale nendel teedel ja kas ratturid tõesti tunnevad end seal ohutult? On loodud ka n-ö kergliiklusteid ehk jalakäijate ja jalgratturite jagatud ruumi. Kes aga tunneb end seal koos liigeldes hästi?

Esiteks peab lõppema jalgratturite ja jalakäijate turvalisuse naeruvääristamine. Inimesed, kes sellest aru ei saa, ei peaks juhtima linnas transpordivaldkonda.

Linna eelarvestrateegia ja tähtsamad arengukavad, isegi sademeveestrateegia on kinnitanud linnavolikogu. Linlaste valitud esinduskogu otsus annab nendele dokumentidele suurema kaalu. Rattastrateegia on heaks kiitnud linnavalitsus. Keskkonna- ja kommunaalametil, transpordiametil, linnaplaneerimise ametil ja linnaosade valitsustel tuleb «juhinduda tegevuste kavandamisel ja liikluslahenduste loomisel ja kooskõlastamisel Tallinna rattastrateegias 2018–2028 esitatud soovitatud põhimõtetest, arvestades rattakasutuse osakaalude muutumist ajas».

Me saame ju kõik aru, et sellisel kujul jääbki rattastrateegia soovitusliku iseloomuga, mida on näidanud ka senine praktika. Isegi kui Tallinna arengukavas on transpordiameti vastutusele pandud jalgrattaga liikumiseks vajaliku taristu arendamine, ei paista kuskilt, et see oleks tegelik prioriteet. Tallinna eelarvestrateegias 2020–2023 on rattastrateegiat märgitud vaid ühel korral, kus mainitakse selle elluviimise jätkamist. Tegevustena mainitakse aga käputäie kergliiklusteede ja käigutunnelite rajamist. Pole raha, pole tulemust.

Kuidas sellest seisust – hea plaan ja strateegia on välja töötatud, aga tulemust pole – edasi minna? Esiteks peab lõppema jalgratturite ja jalakäijate turvalisuse naeruvääristamine. Inimesed, kes sellest aru ei saa, ei peaks juhtima linnas transpordivaldkonda. Tuleb lõpuks seada fookusesse ohutus ja selleks vajaliku eraldatud liiklusruumi rajamine. «Laseri» saatest nägime, et vahel piisab vaid postide õigele poole joont paigutamisest, et märgatav muutus saavutada.

Rattastrateegia tuleb tuua volikokku arutlusele ning võtta seal vastu. Muuta see soovituslikust paberist tegelikuks tegevuskavaks. Seada rattastrateegia elluviimine linna arengukava prioriteetseks osaks, kirjutada sisse linna eelarvesse.

Rahast ei saa ei üle ega ümber. Abilinnapea Klandorf on öelnud, et rattastrateegia elluviimine läheks maksma 192 miljonit eurot. Kuigi selle arvu üle võib vaielda, on ilmselgelt linnaruumi positiivseteks muutusteks vaja teha investeeringuid. Kaheksa aasta peale jagatuna peaksime iga aasta peaaegu 25 miljonit eurot rattateedesse ja muusse vajalikku taristusse suunama.

Kui see tundub esialgu liiga ulmeline, siis tuleks alustada lihtsamast: näidata, et linn ka tegelikult peab oma elanike ohutust ja rattataristu arendamist prioriteediks. See nõuaks umbes 6 miljonit eurot aastas. Selle summa leidmine Tallinna üle 800 miljoni eurose eelarve juures on vaid tahtmise küsimus.

Tuleb rajada rattateid – ja just rattateid, mitte jalakäijatega jagatud «kergliiklusteid» või sõiduteest vaid kulunud joonega eraldatud radu – juba järgmisel aastal 6 miljoni euro eest ning astuda sellega suur samm terviklikuma ja turvalisema rattateede võrgustiku poole.

Rattastrateegia pole Tallinnas läbi kukkunud, kui sellelt kohe tolm pühkida ja seda ellu viima hakata. Selleks on vaid vaja tahtmist ja õigeid valikuid.

Joosep Vimm: Tallinna rattastrateegia – mis läks valesti?