VIIMASE PAARI kuu jooksul on mulle mitmel korral meelde tulnud ühe minu endise õppejõu ütlus Tartu ülikooli päevilt: «Paratamatus pole hea ega halb. Paratamatus on paratamatus.», kirjutab sotsiaaldemokraat Juhan-Mart Salumäe ajalehes Sakala.
Praeguses olukorras, kus üks agressiivne viirus on leidnud tee kõikidesse maailma riikidesse, võimegi nentida, et selle eksistents on tõsiasi ja peame paratamatult sellega silmitsi seisma. Seetõttu pole kuigi viljakas jääda arutama, kas tekkinud olukord on hea, halb või lausa katastroofiline. Küll aga peame otsima süvenenult vastust küsimusele, mida me saame teha selleks, et kohaneda ja tulevikus niisuguseks olukorraks paremini valmis olla.
Olles viimase paari kuu jooksul vestelnud väga paljude inimestega ning lugenud sotsiaalmeediast hulganisti ettepanekuid, kuidas praegustest raskustest üle olla – seda valdavalt haridusvaldkonnas –, pean tõdema, et olukorrast tingitult ei kipu me vaatama kuigi kaugele tulevikku. Inimlikult saan sellest aru, sest kellel praegu seda aega pikka plaani koostada ongi. Jõhv on niigi lõpuni vinnastatud.
Seda enam ei tohiks teha kogu süsteemi hõlmavaid otsuseid rutakalt. Ettepanekutel, nagu näiteks käesolevat õppeaastat koolides lausaliselt korrata või eksamid ära jätta, on praeguses kontekstis teatav iva ja need võivad lühiajaliselt mingit leevendustki pakkuda. Aga kas neil on ka pikas perspektiivis mõtet? Selles suhtes julgen olla skeptiline.
OLEN SKEPTILINE lihtsal põhjusel ja üldse mitte hirmutamise eesmärgil. Nimelt keegi ei suuda meile öelda, kas me saame koroonaviiruse käesoleval aastal kontrolli alla. Loomulikult me loodame seda ja panustame sellesse, aga kindlust ei ole. Juba räägitakse agaralt, kuidas suvi toob iseenesest leevendust nagu möödunud aastal. Ometi on eksperdid öelnud, et praegune olukord pole möödunudkevadisega võrreldav, ning seetõttu tasub kõiksuguste lühiajaliste plaanide tegemisel ettevaatlik olla. Vaktsineerimine on kulgenud loodetust vaevalisemalt ja viirus levinud oodatust kiiremalt. Sedasi, nagu läks aastal 2020, ei pruugi tänavu minna, nii heas kui ka halvas mõttes.
Jällegi, minu eesmärk ei ole kedagi hirmutada, vaid juhtida tähelepanu sellele, et praegu ajutise iseloomuga lahendusi pakkudes ja nõudes võime avada Pandora laeka, mis paneb meid otsima järjest vabandusi, mitte lahendusi. Ka kriisiolukorras muudatusi pakkudes peaksime hindama seda, millised on nende mõjud mitte üksnes praegu, vaid ka aasta, kahe või pikemagi aja möödudes. Rõhutan sõna «hindama», sest otsuseid saab langetada vaid olemasoleva info alusel ning uue info lisandudes võivad need muutuda.
AJUTISTE LAHENDUSTE pakkumise näiteks tooksin riigieksamitest loobumise mõtte. On mõistetav, miks see küsimus on tõstatatud, ning seetõttu ei ütle ma ka, et selle ettepaneku tegijad milleski põhimõtteliselt eksivad. Küll aga avaksin teist vaatenurka, miks ei peaks pikka vaadet arvestades riigieksamitest kergekäeliselt loobuma.
Riigieksamite vajalikkuse üle on juba aastaid arutletud ja see ongi asjakohane diskussioon, aga seni ei ole see piirdunud pelgalt sellega, kas aprillikuus algab eksamisessioon või mitte. Teemaga on kaasnenud küsimused ka selle kohta, kuidas me õppetööd terviklikult korraldame. Seega kui keegi pakub praegu välja, et riigieksamid või koolieksamid tuleks ära jätta, siis mõtleme ka sellele, kas me astuksime seda sammu uuesti järgmisel aastal, kui olukord oleks samalaadne. Ning kui me astuksime seda kaks korda järjest, siis millised oleksid mõjud. Mis selle tulemusena laheneb? Õpistressi ajutine kahanemine oleks ilmselt tõsiasi, aga kas see muudaks edasiõppimise teekonna planeerimise põhimõtteliselt lihtsamaks ja kaotaks stressi, mis omakorda sellega kaasneb?
Justkui lihtne lahendus kätkeb endas pikka küsimuste ahelat ja seetõttu leiangi, et eksamite ja tegelikult paljude teiste meie senise normaalse elu osade ärajätmine peaks olema väga hästi argumenteeritud. See, et viiruse leviku piiramise tõttu mõne eksami toimumine edasi lükatakse, on igati mõistetav ning lõputult neid ei saakski edasi lükata. Aga eksamitest loobumine pelgalt sellepärast, et see tundub lihtsam lahendus, on teine asi.
Julgustavalt ütleksin, et kooli- ja riigieksamid pole eksamikomisjonidel kappide otsas seisvad ajas muutumatud moodustised, mis ei võta arvesse seda, mis toimub maailmas ja meie vahetus läheduses. Viljandi gümnaasiumi näitel julgen öelda, et kõikide koolieksamite puhul on arvesse võetud, milliste teemadega ja mis mahus on saanud õppetöö jätkuda, ning need koostatakse sellest lähtudes. Sama kehtib riigieksamite puhul.
MU ARTIKLI MÕTE ei ole aga ainult riigieksamitele keskendumine. See on vaid üks näide suurest pildist, mida kommenteerides ütleksin, et igati inimlik ja arusaadav on, kui praegu tehakse otsuseid, mis paari-kolme aasta pärast ei tundu enam mõistlikud. Me kõik otsime tasakaalu tulekahju kustutamise ja tuleviku planeerimise vahel. Kõigest hoolimata ei tohiks me unustada pikka vaadet. Eri sektorites ja igal inimesel see pikk vaade erineb, aga igal juhul peaks see olemas olema. Kiire arengu ajal me ehk ei mõtesta seda endale piisavalt hästi, aga nüüd, kui elu sunnib meid mugavustsoonist välja astuma, on paslik seda suurt vaadet otsida ja oma tegevusi sellest lähtudes planeerida.
Tulles jälle koolide tasandile, tasub meil mõelda ka niipidi, et kui koolide eesmärk on anda noortele edasi teadmised ja oskused, mis tulevad kasuks edasises elus, siis praegune olukord annab sellise kogemuse, mida polnud koolinoorena minul ega nende noorte vanematel. Ma ei ütle, et see on parim viis noori iseseisvaks eluks ette valmistada. Protsess, mis peaks toimuma sammhaaval, on ootamatult, talumatult kiirenenud, aga me peaksime selles siiski nägema ka võimalust.
Minu peamine sõnum ongi, et me ei tohiks jääda ootama aega, kui kõik kuidagi maagiliselt normaliseerub, sest me ju ei tea, millal see juhtub. Küll aga võiksime sõnastada selgemini kui varem, mis on meie pikaajalised eesmärgid. Näiteks kui me sõnastame Viljandi suure visioonina olla parim kodulinn, siis see taotlus ei tohiks ühegi kriisi pärast ära kaduda. Raskused tekivad paratamatult ning meie asi on leida lahendusi nende ületamiseks nii, et me sihtidest ei loobuks.