Juske jutud Eesti sotsiaaldemokraatia ajaloost: Gustav Suits ja Eesti Töövabariik

Tänapäeval teame Gustav Suitsu eelkõige Eesti kunagise tuntud kirjamehena. Möödunud sajandi alguses lõi Suits aga aktiivselt kaasa ka poliitikas, olles üks tuntumaid toonaseid vasakpoolseid mõtlejaid.

1883. aastal sündinud Gustav Suits oli enne Esimest maailmasõda Noor-Eesti liikumise üks mõjukamatest juhtidest. 1905. aastal sõnastasid nooreestlased Suitsu eestvedamisel tänaseni aktuaalse loosungi: olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Pöördelisel 1917. aastal sukeldus Gustav Suits aga Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei ehk esseeride liikmena paariks aastaks poliitikasse.

Suits tundis end toona omas elemendis, hüüdes au revolutsiooni vaimule, lauldes uljasti vabaduse pulmast ja vabaduse tuljakut, heites üldsuse ette mehiselt ründava Internatsionaali tõlke.

Tööorjjad, needus keda rõhub,

nüüd otsustavaks üles hooks!

Meid köitnud kütkeid üksi lõhub

maa äärest äärde tormijooks.

Ju vana korra vaarub alus,

see ümber löögem, loogem nüüd,

sest väe ia võimu võitlusvalus

uus, parem ilm on meie hüüd.

Viimse võitluse teele,

väerinda igal maal,

töö vennastuse meele

märk Internatsionaal.

Ni kõlab Intenatsionaali avasalm ja refrään Suitsu versioonis. Aga tagasi 1917. aasta sündmuste juurde.

Hulga aja takka ilmus Helsingis elanud Suits jälle kodumaale, astus esseeride parteisse, algatas esimesena Eesti iseseisvuse mõtte, seades oma partei ülesandel kokku märgukirja Eesti Töövabariik. See esitati jaanuari alguses 1918 Eesti kohalikule enamlikule valitsusele ja hiljem ka Nõukogude Venemaa võimumeestele. Petrogradi sõitis Eesti esseeride ideid tutvustama Hans Kruus, kel õnnestus anda nõukogude valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile Jossif Stalinile üle memorandum Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.

Suits katsus aga oma aadet veel propageerida ühel miitingul Oleviste kirikus, mis oli siis kommunistide poolt „Olevi rahvamajaks” muudetud (muide, sellest vist ka tema luuletus „Hüüdja hääl”). Ta karjuti aga enamlastest koosneva kuulajaskonna poolt armutult maha. Eesti iseseisvuse mõte oli siiski pandud liikuma, ja siin jääb Suitsule kahtlemata ühe agarama algataja teened.

Eesti riik sündis demokraatliku vabariigina veidi enam kui kuu aega pärast Suitsu töövabariigi idee väljakäimist. 1919. aasta aprillis Asutava Kogu valimistel saavutasid absoluutse enamuse just vasakpoolsed parteid, kelle koostatud Eesti esimene põhiseadus oli kantud paljuski Suitsu töövabariigi ideaalidest. Gustav Suits töötas aga pärast Vabadussõda Tartu ülikoolis eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna. Ta põgenes 1944. aastal Rootsi, kus suri 1956. aastal.