Opositsiooni muudatusettepanekud Tallinna linna järgmise aasta eelarvele on ehmatavad. Ebavajalikuks kuulutatakse ühekorraga elektritranspordi investeeringud ühistranspordis, energiatõhususe toetused korteriühistutele, päikesepaneelide paigaldamine linna hoonetele, investeeringud linna parkidesse ning kõige tipuks ka toetused Tallinnas elavatele Ukraina sõjapõgenikele.

Neljapäeval toimub selle aasta viimane Tallinna volikogu istung, mille päevakorras on pealinna järgmise aasta eelarve vastuvõtmine. Käes on lõpusirge, kus hakatakse arutama opositsiooni muudatusettepanekuid. Neid on omajagu, seejuures nii mõnigi toetamist väärt. Üldpilt on aga ehmatav, sest tagasi tahetakse pöörata mitmed Tallinna viimaste aastate olulised suunamuutused.

Eelarve ise on saanud tänaseks omajagu tähelepanu. See on rekordiliselt suur (1,26 miljardit eurot) ning lähtub palju kõneldud soovitusest: kui majandus tervikuna jahtub, tuleb avalikul sektoril hoopis jõuliselt panustada ja seisakut pehmendada. Tegutseme teadlikult „kontratsükliliselt“, kui kasutada võõrsõna. Või siis talupojatarkust mööda: headel aegadel tuleb sääste koguda, et rasked ajad nende üle saaks elada. Lihtne tõde, mida rakendada suudetakse paraku harva. Tallinna 2024. aasta eelarve on selles osas julge ja suudab.

Seejuures ei kuluta keegi umbropsu. Nii investeeringud kui pealinlastele mõeldud toimetulekutoetuste tõusud lähtuvad otseselt kas kaks aastat tagasi kokku lepitud koalitsioonilepingust või linna pikaajalistest eesmärkidest (need on kirjas „Tallinn 2035“ strateegias, Tallinna kliimakavas või hiljuti vastu võetud jätkusuutliku linnaliikuvuse kavas).

Kord on opositsiooni käes
Kokkuvõttes liigub Tallinn hoolimata rasketest aegadest edasi nii inimestele antud lubaduste kui seatud eesmärkide täitmisega, kohati tempot isegi tõstes. Nii näiteks tõuseb iga õpilasele tarbeks mõeldud õppeaasta alguse toetus 100 euroni ja eakate pensionilisa 200 euroni juba algaval aastal, kuigi esiotsa oli eesmärgiks aasta 2025. Summana kõige suurem on võit aga lasteaia kohatasu puhul, mille külmutasime teatavasti 2021. aasta tasemeni. Tänaseks tähendab see juba aasta jooksul pea 350 euro võrra väiksemaid arveid väikelaste vanematele.

Jah, tegemist on eelarvega, millega saab rahul olla. Enne selle seaduseks saamist on aga kord opositsiooni käes, et linnavalitsuse poolt ette valmistatut saaks veel paremaks teha.

Tallinna opositsioon väärib tunnustust, sest eelarvele tehti üle 85 parandusettepaneku ning neist hea hulk nelja fraktsiooni poolt ühiselt. Arvestades opositsiooni senist üsna kaootilist koostööd, on see igati tervitatav areng. Umbes kümmekond opositsiooni ettepanekut on saanud tänaseks ka linnavalitsusepoolse toetuse ning võib olla üsna kindel, et need eelarvesse ka jõuavad. Häid ettepanekuid oli muidugi rohkem, kuid nagu ikka… Eelarve matemaatika on halastamatu, mitte kummist ja sunnib tegema valikuid, mis tänasel koalitsioonil opositsioonist erinevad.

Kõigest heast (aga paraku ka väga kallist), millega linnavalitsus ei nõustu, räägivad opositsioonijuhid Pere, Kase ja Kallas kindlasti ise. Ootamatu ja tähelepanuväärne on aga loetelu sellest, millest opositsioon selle vastu kergekäeliselt loobuks.

Nagu parkimiskohti oleks puudu
Tallinna eelarvele muudatusettepanekuid tehes tuleb lähtuda igati loogilisest reeglist, kus midagi lisades tuleb näidata samas summas ka kärbe. Hea reegel, mis võiks aidata hoida arutelu elulähedase ja sisukana, joonides samal ajal alla erinevate erakondade prioriteedid.

Millest Tallinna opositsioon siis järgmisel aastal loobuks? Kuigi see võiks ju mitte üllatada, on ikkagi valus lugeda EKRE fraktsiooni ettepanekut kustutada eelarvest 2-miljoniline eelarverida, mis mõeldud Ukraina sõjapõgenike toetamiseks ja nende keeleõppeks. Polegi oluline, mille jaoks seda raha kasutada tahetakse, kärbe ise märgiline ja põhimõtteliselt vastuvõetamatu.

Ette jäävad veel energiatõhususe saavutamiseks mõeldud toetused korteriühistutele, putukaväil ühes mitmete teiste haljastuse ja parkide investeeringutega ning päikesepaneelide paigaldamine, mis mõeldud erinevate linna hoonete energiatõhususe parandamiseks. Kõige markantsem näide on aga ettepanek vahetada pool miljonit eurot trollitaristu investeeringuid (mis on hädavajalikud, et trolliliinid säiliksid) ühes liiklust rahustavate teekünniste ehitamise kulureaga… Kesklinna parkimiskohtade rajamiseks.

Olen mitmelt poolt kuulnud hoiatust, et järgmiseks kultuurisõja sümboliks saab isiklik linnamaastur ja selle parkimiskoht kesklinnas. EKRE ettepanekut lugedes tundub, et see tobedus on vist juba alanud. Sest ka kõik energiatõhususelt ja linnalooduselt kärbitavad miljonit suunaks EKRE… teede ja tänavate taastusremonti. Mitte ümberehitamisse, vaid just taastusremonti!

Tõeliselt üllatav on aga opositsiooni ühine soov loobuda 15 elektribussi soetamisest. Tallinna bussipark on pidevas uuendamises ning nüüd on saabunud hetk, kus esimest korda saabuksid liinile elektribussid. See on ülivajalik samm, et meie ühistranspordi süsinikujälg vähenema hakkaks ning esimesed 15 bussi toovad linnale ka hulga õppetunde elektritranspordi juurutamiseks. Ühes EKREga keeraks selle tagasi ka Reformierakond, et saaks… Projekteerida õhutrammi (ehk suusagondlite) liini Lennujaama ja Rail Balticu terminali vahele. Hoolimata sellest, et klassikaline „maatramm“ on sinna hiljuti just rajatud.

Reformierakonna arvutused kokkuhoidu ei tooks
Sama hoogne on ka Reformierakonna fraktsiooni juhi Pärtel-Peeter Pere ettepanek kaotada ühe hooga linnaplaneerimise-, transpordi- ja linnavaraametid ning koondada selle tuules pool linnavalitsust, et moodustada üks hiiglaslik Linnaruumiamet. Huvitaval kombel ei tooks see kõik Reformierakonna arvutuste järgi aga mingit kokkuhoidu.

Linna ülesannete jagunemine erinevate üksuste vahel ning vajaliku koostöö parandamine on tegelikult igati arutamist väärt küsimused. Selle üle võikski sisulist debatti pidada. Selliselt tehtud ettepanek mõjub aga paraku trollimisena, mis debati juba eos marginaliseerib. Seda poleks lihtsalt vaja…

Õnneks on nende elukaugete ettepanekute kõrval teinud mitmed volikogu liikmed ka olulisi tähelepanujuhtimisi ning nii suurenevad linnaosavalitsuste toetused asumiseltsidele ning paraneb rahastus laste ja noorte psühholoogilisele nõustamisele. Fantaasiad õhutrammidest tuleb selle nimel lihtsalt ühel pikal istungil ära kuulata.

Lõpetuseks üks tähelepanek veel. Ligi saja opositsiooni muudatusettepaneku hulgas pole ühtegi, mis tegeleks eestikeelsele haridusele üleminekuga. Siiani on neid alati olnud, menetlegu volikogu linna lisaeelarvet, aastaeelarvet või eelarve strateegiat. Tahaks uskuda, et linnavalitsuse järjepidevus selle keerulise reformi ettevalmistamisel ning igapäevane selgitustöö on isegi opositsiooni pannud mõistma, et võtame seda väga tõsiselt.