Veel viimaseid aastaid saame teha nägu, justkui kliima eiramisele ei järgnekski karistust, kirjutab sotsiaaldemokraadist Tallinna linnavolikogu liige Kadri Kõusaar EPLis.
Iga päev, kui tipptunnil lastele järele minnes jalutan üle Liivalaia tänava, jälgin sportlikust huvist autodes istujaid. Harva on autos üle ühe inimese. Harva on tegu kellegagi, kes selgelt midagi või kedagi transpordib. Sageli toetab rooli taga istujat ka ümmargune vats.
Kui Helsingis on tuhande inimese kohta 350 autot ja see arv muudkui kahaneb, siis Tallinnas on autosid tuhande inimese kohta 450 ja see hulk kasvab.
On igasugu moodusi, kuidas nii linn kui ka riik saaksid autostumist piirata: auto omamine maksustada (enamasti seotud sõiduki saasteulatusega), teha parkimine kalliks ja kaotada soodustused, kehtestada ummikumaks, kütuseaktsiisid. Eestis on kasutusel ainult viimasena mainitu.
Tallinna kesklinnas saab kohalik parkida ainult 120 euro eest aastas. Kavandatav seadusemuudatus kehtestaks vähemalt selle, et seda privileegi saab kasutada ühe korteri kohta ainult üks auto (praegu on see arv piiramatu). Parkimistasu tõuseb – oh õudust! – 150 euroni aastas.
Päriselt staatuseküsimus?
Kuidas üldse saab unistada Tallinnast kui rohelisest pealinnast, kui isegi nii kaua aega tagasi lahti murtud uks, nagu on autostumine ja seda soodustavad tegurid, näib võimudele nii arusaamatu? Aga meil on linnapea, kes lausa avalikult ütles, et auto näitab inimese staatust ja võim ei saa ju piirata inimese vabadust oma staatust demonstreerida! Paraku võib seda lauset tõlgendada ka nii, et ei saa kohe kuidagi piirata kellegi vabadust teiste õhku reostada. Kumb on olulisem vabadus?
Eelmisel Tallinna linnavolikogu istungil väitis abilinnapea Andrei Novikov, et autostumise piiramise võti on pigem riigi käes, sest isegi kui parkimistasusid tõsta, moodustaksid need ainult tühise osa linna eelarvest. Samal ajal – isegi kui parkimistasusid ei kehtestataks linnale otseselt raha teenimise eesmärgil, on need üle maailma toiminud kui tõhus vahend linnade autovabamaks saamiseks.
Ja kui teeme lihtsa arvutuse, mis juhtuks, kui 4000 kesklinna soodustust kasutavat autot ei maksaks mitte 150, vaid 1500 eurot auto kohta, siis kuue miljoni eest saab juba renoveerida nii mõnegi lasteaia või ehitada mõne korralikult eraldatud rattatee – päris rattatee, mis poleks lihtsalt asfaldile maalitud joon.
Autost loobumine on isiklik panus, mingi mentaliteedi murdmine, mis paljudele on seni veel üle mõistuse.
Auto koht on parkimismajas
Berliinis olen ikka ja jälle imetlenud seda, kui ägedad on sealsed kohvikud, baarid ja linnaelu. Enamikus sisekvartalites on autodele lubatud piirkiirus 30 km/h. Majade ees on parkimiskohad ainult lühiajaliseks parkimiseks. Asja mõte on, et kes ilmtingimata tahab autot omada, hoiab seda parkimismajas. Kui vaja, lähed jala või ühissõidukiga, tood auto ära, laed pakid peale ja sõidad. Teistega arvestav ja keskkonnahoidlik süsteem – muide, mitte ainult Berliinis. Meil on aga endiselt üliindividualistlik kultuur, kus minu õigus sõita ja parkida otse oma maja ees on tähtsam kui kõigi teiste õigus puhtale õhule ja turvalisele linnaruumile.
Ent kõiges linna süüdistada ei saa. Tallinna linnal on suurepärane programm „Roheline õu”, mis toetab hoovide haljastamist ja korrastamist. Samal ajal teame, kui palju korteriühistuid on vabatahtlikult oma hoovid betoneerinud. Parkimiskoht on olulisem kui laste (või ka iseenda) võimalus veeta aega mõnusas rohelises aias.
Kui vanasti said lapsed mängida peitust ja ronida puude otsas ümbruskonna hoovides, siis nüüd peavad vanemad lapsi kuhugi eraldi mänguväljakule vedama. Sest igal pool pargivad või sõidavad autod.
Ka maksud, mitte ainult liiklus
Eesti on sõnades püüelnud Põhjamaade hulka, kuid praktikas ei saa SRÜ riikide maksusüsteemiga (1990-ndatel majanduse elavdamiseks kasutusele võetud flat tax ja ettevõtte tulumaksu kaotamine) saavutada Skandinaavia elatustaset. Mina ei tea ühtegi arenenud riiki, kus poleks astmelist maksusüsteemi, ettevõtete tulumaksu, kapitalimakse. Eestis on aga astmed tagurpidi – keskmise palga saaja maksab protsentuaalselt rohkem kui kõrge palga saaja (sest kulutab suurema osa oma sissetulekust tarbimismaksudeks).
Soome peaminister Sanna Marin rõhutab, et kedagi ei tohi maha jätta, ja räägib, kui ohtlik on sotsiaalne ebavõrdsus.
Eesti haridus- ja teadusminister Liina Kersna kärbib esimese asjana laste huviharidust. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus ütles aga hiljutises intervjuus, et tema suur soov on teha „radikaalne maksureform, mis võimaldaks Eestil jätkata suhteliselt madala maksukoormusega ka tööjõu kahanemist ja ühiskonna kasvavaid vananemiskulusid arvestades.”
See kõlab nagu midagi Nobeli majanduspreemia väärilist. Sest kuidas on võimalik makse ümber arvestamata tulla toime pandeemiajärgses ja kliimakriisi sisenevas maailmas? See on ehk võimalik nii suure rahvaarvu ja võimsa majandusega riigis nagu USA või Saksamaa, aga meil?
Viimast võetakse mujalgi
Sattusin lugema, kuidas Austraalia võtab veel viimast, olles maailma suurimaid söeeksportijaid. Söe hind on küll langenud ja üle maailma tegutsetakse aktiivselt, et sellest kõige saastavamast energiaallikast loobuda, aga tõsi, mingi turg on ikka veel olemas. Ka Austraalia valitsus ja omavalitsused subsideerivad söetööstust.
Nende enda mandri hiigelpõlengud, põuad ja Suure Vallrahu hävinemine on vähem olulised kui hääled, mida saadakse mõnekümnelt tuhandelt kaevurilt, ja miljonite dollariteni küündivad parteitoetused, mida saadakse söetöösturitelt. Kuigi Austraalial oleks reaalne šanss arendada nii päikese-, tuule- kui ka tuumaenergiat, imetakse vanast kaevust nii palju, kui jaksatakse. Mis siis, et see on mürk – neile endale ja kogu planeedile.
Ikka seesama väiklane minu ajutine heaolu ja mugavus on olulisemad kui üldisem hüve. Minul on õigus mitte kanda maski, mitte vaktsineerida, iga päev liha süüa ja parkida kesklinnas oma trepikoja ees 41 sendi eest päevas.
Uus normaalsus on aga teistsugune.
Nagu ühes prantsuse novellis, kus üks elitaarne seltskond mekib veini (kujutan ette, et kaunite lühtrite ja kõrgete lagedega Pariisi korteris, mille seinad on kaetud maalide ja raamaturiiulitega – hea seegi!). Ent juba on kuulda barbarite lärmi barrikaadide taga. Varsti lammutavad nad tõkked maha ja valguvad üle piiride. Veini mekkiv seltskond teab seda, aga ka seda, et juba on hilja. Ammu oleks pidanud probleemidega tegelema, mitte neist kõrgilt üle ja mööda vaatama.
On aeg.
UUS NORMAALSUS
Artiklisari, milles tuntud mõtlejad ja valdkondade eksperdid pakuvad retsepte, kuidas pärast koroonapandeemiat muutunud maailmas mitte üksnes ellu jääda, vaid ka kriisist magusamaid vilju noppida. Kuidas sinu sektor hakkama saab? Kirjuta meile arvamus@epl.ee