Karl Aaron Adson: ka vang on inimene, kes väärib nii teist kui kolmandat võimalust

Jana RistimetsArvamus

Taastavale õiguse südamikus on väärtegija karistamise asemel ta ühiskonda lõimimine. Selle põhimõtte suunas on viimastel aastatel liikunud ka Eesti õigussüsteem, kirjutab sotsiaaldemokraat Karl Aaron Adson Eesti Päevalehes.

Mis aga juhtub, kui omavahel põrkuvad progressiivsed ideaalid ja tugistruktuuride ränk alarahastus? Mis juhtub nende noortega, kelle ebaturvaline keskkond pole nende endi teha ja kus ellujäämiseks tuleb pöörduda ka ebaseaduslike vahendite poole? Mida tähendab noore inimese korduv õigusrikkumine, kui ühiskondliku turvavõrgu puudulikkuse sümptom? Neile kõigile küsimustele ja mitmele veel proovin selles artiklis vastata.

Ligi 80% alaealistest satuvad peale esimest õigusrikkumist taaskord ülekuulamistuppa (Justiitsministeerium, 2018). Seda võidakse tõlgendada, kui lihtsalt noortele omast käitumist, kuid sel juhul näeksime sarnaseid numbreid ka teistes riikides, mis lihtsalt pole tõsi.

Korduv ühtelaadi süütegude toimepanek ehk retsidiivsus noorte seas eriti on eelkõige sotsiaalse turvavõrgu puudumise sümptom. Sellele on tähelepanu korduvalt pööratud, muuhulgas Euroopa Komisjoni poolt (ERR, 2020).

Praeguse süsteemi järgi on lähenetud sotsiaalsele turvavõrgule kui indiviidi kohustusele end kindlustada mh majanduslikult. Selline individualistlik suhtumine on tõsine probleem noortele inimestele, kes tulevad ebaturvalistest kodudest. Selliste laste puhul, kelle vanemad on sõltlased ning kulutavad pere sissetuleku mõnuainetele, peavad lapsed ise toime tulema pahatihti samaaegselt koduvägivalla all kannatades.

Siin pöördutakse kõigi olemasolevate vahendite poole, et kuidagi toit lauale tuua. Need lapsed, kes tulevad ebaturvalistest kodudest, peavad seetõttu ka pöörduma ka oma keha müümisele, et süüa saada.

Mitusada last turvakodu järjekorras

Siin peaks vahele tulema sotsiaalne tugivõrk, näiteks turvakodu, aga kurb tõsiasi on selles, et need asutused on massiliselt alarahastatud. Sageli on turvakodudes mitmesaja inimese pikkused järjekorrad. See tähendab sadu ja isegi tuhandeid lapsi, kes on individualistliku maailmavaate tõttu ühiskonna hammasrataste vahele kukkunud.

Need tuhanded lapsed peavad igapäevaselt elama ebaturvalistes oludes ja samal ajal kuidagi toime tulema. See viib ka pahatihti korduva sattumiseni ülekuulamistuppa.

Ideaalis peaksid need lapsed ja noored peale esimest kokkupuudet politseiga minema edasi turvalisse elukeskkonda, kus neid aidataks. See on aga kaugel karmist reaalsusest ja niimoodi satutakse tugivõrgu puudumise tõttu taaskord menetlusruumi. Tegu pole teadlike valede valikutega, mida need lapsed ja noored on teinud, vaid vajadusega ellu jääda süsteemis, mis on nende vastu laotud. See viib nii mõnegi neist lastest edasi kinnipidamisasutusse.

Vangla võtab usu

Peale vanglasse sattumist on paljudele ilmselge suhtumine, et keegi ei soovi neid enam tööle ega õppima nende tausta tõttu ja see sisendatakse isikliku läbikukkumisena. Paljude jaoks on kadunud usk, et neil on võimalus siseneda ellu võrdsetel alustel teistega. Nende jaoks on ainsad tutvused inimestega, kellega koos olemine viis algselt ebaseaduslikke vahendeid kasutama. Need sotsiaalsed sidemed, mis on vajalikud tööturul funktsioneerimiseks, on puudulikud.

Siin olukorras ei tohi me öelda, et igal inimesel on võimalus saavutada täpselt selleks, mida soovivad, kui juba noorest east on tuhandetel vaip jalge alt ära tõmmatud. Selline nõiaring, mis koosneb ühiskondliku tugivõrgu ja taasintegreerimise vahendite olematusest, viib noored korduvale õigusrikkumisele. Taastava õiguse vaatepunktist tuleb neile anda võimalus reintegreeruda ühiskonda, aga pudelikael selleks vajalikes tugistruktuurides on liialt suur.

Vanglaametnikel on siin samuti suur roll mängida ja sellepärast, et kinnipeetavad on samuti inimesed, tuleb neisse ka vastavalt suhtuda, et vältida nende võõrandumist ülejäänud ühiskonnast. Ametnike õppeprotsessis peab suuremat rolli mängima psühholoogiline treening kõige muu kõrval.

Ka vang on inimene

Käitudes kinnipeetavatega kui inimestega, laome olulise vundamendi nende reintegreerimiseks ühiskonda. Eriti noorte puhul, kelle sotsialiseerumine mõjutab nende edasist elukäiku. Ametnike töö nendes asutustes ei peaks olema ainult inimeste põgenemist ära hoida, vaid ka märgata ja ennetada erinevaid sotsiaalseid probleeme, mis võivad kerkida.

Oma osa mängib ka avalik suhtumine kinnipeetavatesse, mis ei aita sugugi nende ühiskonnaga taasliitumist. Avalik stigmatiseerimine soodustab ühiskonnast sulgumist oma olemasolevatesse tutvusringkondadesse, mis viib retsidiivsuse suurenemiseni. Need avalikud stigmad peegelduvad muuhulgas ka erinevate artiklite kommentaariumis, mis räägivad keerulistes oludes noortest.

Nende tugistruktuuride parandamise kõrval peame ka korrastama suhtumist nii kinnipeetavate kui ka lihtsalt raskes oludes inimeste osas. Peame tunnistama, et tegu pole paljudel juhtudel mitte indiviidi, vaid laiema ühiskondliku tugivõrgu puudustes.

Saab ka teisiti

Siin tuleks võtta eeskuju skandinaaviamaadest, mille retsidiivsus on kordades väiksem. Seal on kasutusel ka erinevad teise ja kolmanda võimaluse programmid. Eesti puhul võib juba väikseim viga osutuda saatuslikuks. Me ei saa toetuda ainult suhtumisele, et “mina oma last selliseks ei kasvata”. See kinnitab valearusaama, nagu indiviid on alati vaba oma valikutes; privileeg, mida pole paljudel raskema taustaga inimestel. See samamoodi kinnistab vastandumist selle asemel, et mõista.

Noorte kõrge retsidivism näitab seda, et peame investeerima suurelt tugistruktuuridesse, mis aitavad välja ebaturvalistes oludes noortel toime tulla, mitte vanglasüsteemi nõiaringi siseneda. Peame endile tunnistama, et ebaturvalistest kodudest noorte vanglasse sattumine on ühiskonna läbikukkumine, sest pole andnud piisavaid võimalusi noortel turvalist elu elada.

Maadeldes kõrge retsidiivsusega, tuleb tagada, et noored peale vabanemist ei siseneks samasse keskkonda, mis neid ebaseaduslikule teele viis. Tuleb investeerida julgelt reintegreerimist toetavatesse vahenditesse. See probleem on väga hea näide sellest, miks noorte ja laste tugiteenused vajavad kordades suuremat rahastust.

Samamoodi peame julgelt panustama vanglaametnike psühholoogilise koolitamise parandamisse ja võtma üle praktikaid oma põhjanaabritelt. Peame parandama avalikku pilti rasketes oludes inimestest, sest pahatihti pole neil lihtsalt teisi valikuid. Dogma, et igaüks peab saama ise hakkama ja riigi asi pole indiviidide ellu sekkuda on laastavate tagajärgedega.

Karl Aaron Adson: ka vang on inimene, kes väärib nii teist kui kolmandat võimalust