Karl Lembit Laane: riigikogulaste ees on tõeliselt raske valik. Kas panna maksma juura- või filosoofiatudeng?

Jana RistimetsKõrgharidus

Arutelud kõrghariduse rahastamisest on taas kord viinud tasulise kõrghariduse eksiradadele. Probleemi lahendus ei seisne aga redeli allalükkamises, vaid sedamööda juba tippu jõudnute täiendavas panuses selle püsimisse, kirjutab noorsots Karl Lembit Laane Eesti Päevalehes.

Austatud riigikogu liikmed! Aitäh, et olete lõpuks, pärast kõiki neid aastaid üliõpilaste ja akadeemikute pöördumisi kuulda võtnud ning arutanud parlamendis puudujääke kõrghariduse rahastamises. Te küll võtsite selle enda päevakorda päev pärast seda, kui riigieelarve oli sisuliselt juba lukku löödud, aga parem hilja kui mitte kunagi, nagu öeldakse. Teie sõnavõtud aga kahjuks kubisevad paradoksidest ning mitmed väited näivad hõljuvat õhus.

Keiser ja pärisori?

Kõige enam esineb seda retoorikas tasulise kõrghariduse kohta. Sama rahvaesindaja võib näiteks kiita, et tasuline kõrgharidus tõstaks üliõpilaste nõudlikkust õppe kvaliteeti…, aga samal ajal siunata seda, et juba praegu on „tudeng kuningas ja õppejõud karjapoiss”. Parem siis juba, kui vastavalt keiser ja pärisori, mis?

Või et heidetakse tudengile ette laiskust ning loodetakse, et tasuline kõrgharidus suurendab distsipliini… samal ajal hästi teades, et üliõpilane ei saa pühenduda õpingutele, sest tal ei ole muud varianti oma hariduskäigu rahastamiseks kui paralleelselt tööl käia.

Laisk üliõpilane töötab ja õpib praegu kokku ju keskmiselt vaid 53 tundi nädalas – kui finantssanktsioonid peale panna, hakkab ehk kogunisti 60? Samal ajal räägitakse tasuta kõrghariduse säilitamisest, aga täiendamisest kas väikse administratiivse tasuga või „osalise” õppemaksuga – mis on umbes sama absurdne nagu mõte ringikujulisest ruudust.

Ega äkki tudengile peale maksma pea?

Aga lähme tasulise kõrghariduse jutuga rakenduslikumaks. Kus siis selle ikkagi kehtestama peaks? Äkki nendel erialadel, mis tooksid õppurile tulevikus kindlat rahalist kasu – arstidele, õpetajatele, informaatikutele, psühholoogidele, inseneridele jne? Aga ai, kurat, tööturul on nendest ju nii suur puudus, et nendel erialadel peaks inimestele vaat et peale maksma, et nad neid õppima läheks.

Aga äkki siis vastupidi, nõuame raha nende erialade eest, mis on kõige vähem rakenduslikumad – nt humanitaarteadused ja kunstid? Siin on aga teistpidi kehv lugu, sest just see valdkond tegeleb kõige otsesemalt põhiseaduse preambula sihi täitmisega: eesti rahvuse, keele ja kultuuri arendamisega. Juba praegugi on paljudel sellistel õppekavadel raskusi vastuvõtuga ning õppemaks oleks nende jaoks surmahoop.

Üksnes tänu välistudengitele

Ma ise muidu õpin sellisel õppekaval. Poliitikud kipuvad siunama välisüliõpilasi, et nad siia tulevad. Ainult tänu nendele on mul aga võimalik Tartus filosoofiat õppida. Kui neid poleks, oleks mu õppekava ammu kinni pandud – filosoofiahuvilisi eestlasi lihtsalt ei ole piisavalt.

Ilmselt isegi need, kes tunnevad selle vastu huvi, teavad, et juba Sokrates pidas seda spetsialiseerumiseks vaesusele – ja hoiavad eemale. Kuna aga ülikool talitab poliitikute nõudmiste järgi ja vähendab tasuta õppekohti välisüliõpilastele, on ka selle õppekava kursiks ilmselt sulgemine järgmise paari aasta jooksul. Sest kes oma täie aru juures maksaks millegi nii ebapraktilise nagu filosoofia eest? Vastuvõtunumbrid näitavad, et neid ei ole.

Priit Sibul kirjutas, et tuleb otsida kokkuhoiukohti ning pakkus välja suurendada üliõpilaste finantskoormust karistusmeetmena ja keelata ainete läbimine akadeemilise puhkuse ajal. Unustab ta aga ära, et juba praegu on sellised karistusmeetmed olemas (iga puudujäänud EAP hind tuleb korvata) ning nende tulemus on umbes samasugune nagu keelul akadeemilise puhkuse ajal õppida – see mitte ei soosi nominaalajaga lõpetamist, vaid õpingute katkestamist. See võib süsteemile kujuneda aga kallimakski kui õpingute pikenemine nt ühe aasta võrra.

Kui tudeng kardab verd

Miks aga võib olla halb idee karistada 19-aastaseid, et nad ei osanud oma ülejäänud elu määrava eriala valikuga esimese korraga täppi panna, oskab vast igaüks aimata. Juba paar aastat arstiõpet inimesele, kes avastab, et kardab verd, tähendaks mitmekümnesse tuhandesse eurosse ulatuvat võlga. Samuti rääkis Sibul piiri seadmisest ingliskeelsetele õppekavadele, ehkki nende tekke taga pole suurt midagi muud peale selle, millest poliitikud niivõrd kergesti üle libisevad – et see on üks vähestest viisidest, kuidas süsteemi lisaraha tuua tingimustes, kus riik pole aastaid oma kohustusi täitnud.

Kogu selle tasulise kõrghariduse absurditeatri juures unustatakse ära, et Eurostudenti andmeil 3/5 üliõpilastest kas ei tule või tuleb vaevu ots otsaga kokku ning on sunnitud juba vähimate finantsraskuste puhul praegu pabereid välja võtma. See on siis see sihtgrupp, kellelt tahetakse hakata õppemaksu korjama. Need, kes juba maksavad oma kõrghariduse hinda täiskoormusega õppimise kõrvalt töötamise ja oma vaimse tervisega.

Ise saite kasu küll

Austatud riigikogu liikmed, te olete kõik haritud inimesed. Jumal hoidku, enamiku teie kohta saab isegi vist öelda, et teie olete vast enim kasu lõiganud nii Nõukogude kui ka vaba Eesti aegsest tasuta kõrgharidusest / õppekohtadest. Nüüd aga, kui olete jõudnud redeli tippu, peate õigeks see järeltulijate ees alla lükata.

Selle asemel ma pakun aga välja midagi, mis ehk rahuldab mõlemaid osapooli. Te ütlete, et kõrgharidusest saadav kasu on niivõrd suur, et selle eest peaks ise maksma? Olgu, ütleme siis nii. Aga see maksmine ei peaks siis ju ometigi toimuma ühekordselt õpingute ajal? Kasu sellest on ju terveks eluks.

Ehk parem siis kehtestage juba midagi, mis peegeldab seda saadud kasu. Kehtestage astmeline tulumaks. Kes lõikab kõrgharidusest rohkem kasu, maksab rohkem; kes vähem, maksab vähem – ja need, kes tegelevad hetkel ronimisega, ei pea muretsema, et nad suures reformituhinas alla lükatakse. Kogutud raha aga pange kõrgharidusse. Lihtne?

Karl Lembit Laane: riigikogulaste ees on tõeliselt raske valik. Kas panna maksma juura- või filosoofiatudeng?