Karl Lembit Laane: Tartu tudengitele!

Koos õppeaasta algusega korraldasid Tartu sotsiaaldemokraadid ürituse “Tartu tudengitele”, kus osalesid Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimees Katariina Päts, Eesti Maaülikooli üliõpilane Marlen Laanep ning üh Tartus tegutseva rahvusvahelise noorteorganisatsiooni endine juht Silver Sten Kruus. Arutelu juhtis endine Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimees ning kandidaat sotsiaaldemokraatide nimekrijas Karl Lembit Laane.

Pärast sissejuhatust ja enesetutvustusi alustasime küsimusest “Missugune on tänapäeval üldse ühe tudengi elu?” Panelistide sõnul on selle kirjeldamiseks sobivateks märksõnadeks “rööprähklemine” ja “žongleerimine” , sest ühest küljest peab õppima, teisest on ülikool suuresti mõeldud ka sotsialiseerimiseks ja oma tutvusringkonna laiendamiseks ning kolmandaks on vaja käia tööl, et ennast ära elatada. Selline eluviis võib aga kiiresti viia ülekoormatuse ja kurnatuseni.

Selle probleemi tõsidust kinnitab hiljutisim tudengiuuring, mille kohaselt on umbes pooltel üliõpilastel vaimse tervise mure. .Katariina juhtis tähelepanu, et see uuring koostati enne koroonakriisi algust, mis tähendab, et vahepeal on tõenäoliselt olukord arenenud veelgi halvemuse poole. Marleni sõnul on üliõpilaste vaimse tervise raskused eelkirjeldatud stressirikka elustiili loomulik tulem ning halvemaks muudab olukorra veelgi see, et tihti ei teata, kust abi saada, või on nõustamise järjekorrad pikad. Silver lisas, et olukorda muudavad veelgi hullemaks see, kui üliõpilasel pole endal oma õpingutes sihti, tal puudub õpingute jooksul stabiilne sissetulek ning tema teada leiavad tudengid tavaliselt tööd  teenindussektoris, kus palgatakse käsunduslepingu alusel ning kus seetõttu on ka nende sotsiaalsed tagatised kehvemad. 

Kuna paljud üliõpilased on pärit Tartust väljastpoolt, on väga oluliseks teemaks ka majutus. Silveri sõnul üliõpilastel väga palju taskukohaseid variante eraturul ei ole, eriti neil, kes ei soovi kolida ühiselamusse ning ohverdada sellega oma privaatsust. Selles tahus ei ole ta meelest Tartu eriti tudengisõbralik. Talle sekundeeris ka Katariina ning kinnitas, et eraüüriturul elamine võib olla keeruline ning üliõpilane ei peaks üürihinna pärast muretsema, kas ta saab oma õpingud lõpule viia. Marlen lisas, et ka paljud ülikoolide hallatavad ühiselamud on väga kehvas seisus ning muutunud kogunisti naljanumbriks nii üliõpilaste kui ka ülikooli töötajate seas. 

Ka transpordi osas on Tartu linnas probleeme. Silver tervitas küll kahe käega Tartu rattaringluse süsteemi, aga lisas, et rattaid on siiski ebapiisavalt ning oma elu nende kättesaadavusele üles ehitada ei saa. Marlen kritiseeris ka linna bussigraafikuid ja -marssruute ning ütles, et Maaülikooli üliõpilasena ei saa tema ka sellele alati loota. Samuti tegi ta ettepaneku, et bussi- ja rongigraafikuid võiks rohkem sünkroniseerida. Kõik panelistid kinnitasid, et Tartus kipuvad Bolti arved eelpool toodud puudujääkide tõttu päris kõrgeks kasvama. 

Kuigi tudengiorganisatsioonid on oluliseks kohaks tudengitele saamaks tuge ja abi, ei ole ka nende käekäik kiita. Silveri sõnul on enamikul tudengiorganisatsioonidest probleeme stabiilse sissetulekuga, kuna võimalikke rahastusallikaid on vähe ning olemasolevad (nt Tartu noorsootöö programmi ja projekti toetused) on liiga väikse mahuga (u 80000 eurot aastas 70+ kohaliku tudengiorganisatsiooni kohta), et neile loota. Müügitegevusega ennast aga ülal pidada ei saa, kuna tudengite seas pole piisavalt ostujõulist turgu. Katariina lisas, et kohustused kooli ja töökoha ees teevad tudengiorganisatsioonides kaasa loomise raskeks ning ta ei tea organisatsiooni, millel pole viimastel aastatel olnud raskusi liikmete leidmisega. Karl Lembit lisas, et ilmselt mängib siin rolli ka üleüldine üliõpilaskonna vähenemine 60000 üliõpilaselt 45000-le. Silveri sõnul, ehkkosalemine üliõpilasorganisatsioonis on üks ülikoolis käimise alustaladest, on see võimalik aina vähesematele. 

Kõik eelloetletud probleemid on eriti teravad aga välisüliõpilaste seas. Välisüliõpilaste baromeetri kohaselt on neil nii raskusi kohaliku töökogemuse, karjäärinõustamise kui ka konkurentsivõimega tööturul, neil on vähe kontakti kohalike üliõpilastega ning samuti probleeme majutusega, kuna ühiselamukohti pole piisavalt ning eraüüriturul neid tihti vastu ei võeta. Silver rõhutas, et peale tema organisatsiooni  ja paari teise on välisüliõpilastel vähe kohti, kus kohalike üliõpilastega läbi käia ning osati ka seetõttu jäävad välisüliõpilased neist eraldatuks. Katariina sõnul tuleneb see sellest, et eestlased eelistavad omakeskis kasutada eesti keelt, mis aga kohe tähendab keelebarjääri kogukondade vahel. Marlen lisas, et kuna paljud tööpakkumised liiguvad just läbi tutvuste, paneb välisüliõpilaste kõrvalejäämine kohalike kogukonnast neid ka tööturul kehvemasse seisu. 

Edasi tutvustas Karl Lembit Tartu sotsiaaldemokraatide programmi otseselt tudengitele suunatud osi: 

  1. Võimaldame linna elanikest õpilastel ja tudengitel kasutada rattaringlust tasuta.
  2. Korraldame kergliikluse ning ühistranspordi teekonnad ja graafikud nii, et ülikoolide igast õppehoonetest ja kampusest jõuaks teise kahe loengu vahelisel ajal.
  3. Tartu linn loob koostöös kõrgkoolidega juurde ühiselamukohti, et Tartus õppimine oleks taskukohane.
  4. Kahekordistame üliõpilastele mõeldud Raefondi stipendiumi mahtu.
  5. Linn toetab ülikooli raamatukogu ööpäevaringset lahtiolekut õppeperioodil.
  6. Kaasava eelarve hääletusel saavad osaleda kõik kuni 26-aastased Tartus õppivad noored. 
  7. Koostöös kõrgkoolide ja ettevõtetega pakume üliõpilastele ja haridustee lõpetanutele töö- ja praktikakohti ning ettevõtluse stardiplatvorme. Välisüliõpilastel aitab Tartu tööturule ja võrgustikesse siseneda Tartu Välismaalaste Teenuskeskus.
  8. Algatame koostöös Tartu Ülikooliga visioonikonkursi tänapäevase TÜ Maarjamõisa Tehnoloogialinnaku loomiseks koos õpi-, spordi- ja puhkealadega kohalikele elanikele, töötajatele ja tudengitele.
  9. Perearstiteenus on kättesaadav ka Tartus elavatele välismaalastele. Korraldame süsteemi, mis aitab välisüliõpilasi perearsti leidmisel.

Panelistide sõnul need lubadused muidugi kõiki üliõpilaste muresid ei lahendaks, aga kui need ära tehtaks, oleks nendest sellegipoolest suur abi. Katariina tõstis esile raamatukogu lahtiolekuaegu ning tasuta rattaringlust, mis annaks juba natukenegi põhjust üliõpilasel ennast Tartusse ümber kirjutada. Samas lisas ta, et ilmtingimata pole vaja rajada uusi ühiselamuid, kuivõrd renoveerida olemasolevaid ilma tudengite jaoks üüri tõstmata. Marlen pidas oluliseks, et mistahes üliõpilasi puudutavas valdkonnas tuleb igal juhul kaasata otsuste tegemisse ka üliõpilasi. Silveri sõnul on kõige olulisem katta üliõpilaste baasvajadused: katus pea kohale, toit lauale ja kindel sissetulek. Selleks pole vaja üksiklahendusi, vaid süsteemi. Lõpus lisasid panelistid, et oluline on ka kujundada linnaruumi selliseks, et üliõpilastel oleks ka vaba aja veetmise võimalusi.

Lõpus küsiti publikust, kas Tartu linnavalitsusel hoonel peaks lehvima vikerkaarelipp. Panelistid täiesti üksmeelel ei olnud. Ühest küljest oleks see suureks toeks neile, keda vikerkaarelipp isiklikult puudutab ning Tartu linn peaks saatma sõnumi, et seisab kõigi tudengite eest, olenemata soolisest ja seksuaalsest sättumusest. Teisest küljest tõdeti, et see pole ainuke grupp inimesi, kellel on keskmisest raskem ning tähelepanu peaks pöörama ka teistele (nt lisavajadustega inimestele). 

Üritus lõppes üleskutsetega minna vaktsineerima, et hoida ülikoolihooned ja võimalused lähiõppeks avatud. Samuti märkis Karl Lembit, et 17. septembril lööb siseministeerium valijate nimekirja lukku ning et kui Tartusse kolinud üliõpilastel on huvi siin hääletamisest, on veel veidi rohkem kui kaks nädalat, et ennast Tartusse ümber kirjutada – ning menetlusaja tõttu pigem varem kui hiljem.