Riigiettevõte Eesti Energia ja eraettevõte Viru Keemia Grupp andsid teada, et nad loobuvad õli eelrafineerimistehase rajamisest.Seda polevat enam vaja, kuna meil toodetud õli on juba piisavalt puhas ja on olemas ka teisi tehnoloogiaid. Seegi kahe firma otsus näitab, et üks ajastu jääb meist järjest enam kaugemale ja meid siduvad ketid katkevad üksteise järel, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Katri Raik Eesti Päevalehes.
Rohepööre teeb end ise, võiks selle kohta öelda.
Kas uus õlitehas, milleks selle aasta riigieelarves on 250 miljonit, nüüd siis tuleb või ei tule? Seni on seda suuresti seotud just eelrafineerimistehase rajamisega. Kas põlevkivist tasub õli toota veel 10 või 15 aastat? Seda me ei tea. Aga elu Eestis ja Ida-Virumaal jätkub ka 15, 45 ja 150 aasta pärast, see on selge.
Õlitehase lõputu jutu kõrval on põlevkivienergeetika end ise kokku tõmmanud. Elektrit põlevkivist Eestis enam peaaegu ei toodeta. Võimekus – maavarad, inimesed, tehnoloogia – on, aga vajadust selle elektri järele ei ole. Sest muu elekter on palju odavam ja hoopis päikesepatareid või tuulikud on Eesti uus mood.
Kes oleks veel kaks-kolm aastat tagasi oodanud nii kiiret muutust?
Ei keegi või vähesed. Siis tõmbasid poliitikud suu kriipsuks, kõik me püüdsime kaevuritele ja energeetikutele meeldida, pruun kuld oli Eesti rahvuslik rikkus ja uhkus. Ega praegugi taha keegi ausalt öelda, et minevik on minevik ja jääb minevikuks, tulevikku on sealt kaasa võtta Ida-Virumaa inimeste loomupärane töökus, aga mitte põlevkivielekter.
Põhiline argument, millega seni on põlevkivitööstust kaitstud, ütleb, et see säilitab riigi idaosas head, kõrgepalgalised töökohad ja toob maksujäljena riigieelarvesse 200 miljonit eurot aastas. Selge, et see number nüüd väheneb. Ja paljud praegused töökohad on löögi all, kindlasti 10, 15, 20 aasta perspektiivis, kui mitte juba lähiaastail.
Seega on viimane hetk pöörata enda mõtte- ja vaateteravik mujale. Koos kõigi kaas- ja omafinantseerimistega on Eesti riigil ootus saada järgmise seitsme aasta jooksul Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondi raha (mitte laenu) mahus 1,2 miljardit eurot ehk numbriliselt 1 200 000 000 eurot. See on Ida-Virumaa tulevikku pööramise raha.
Mida meil ei ole, on ideed.
Praegu ei räägi ma valitsuse mõtetest, kuigi ka neid tahaks kuulda. Ma räägin Ida-Viru inimeste enda ideedest. Näiteks vaatasin just Narva linna arengukava aastani 2023. Sealt ei leidnud ma midagi, mis maksaks üle 10 miljoni euro. Meenutan, et Narva on endiselt Eesti suuruselt kolmas linn.
Me kõik, ka kohalikud inimesed, peame panustama, et järgmise kümnendi suurinvesteeringud Ida-Virumaa tulevikku oleksid arukad, mõjukad, täpselt sihitud ning ei kujuneks eurokopterilt raha lennutamiseks. Kõige olulisem on töökohtade loomine. Kui ei ole tööd, siis ei ole töökohti ning ei ole ühtlasi mingit põhjust piirkonda jääda.
Kui tahate luuleliselt, siis – see miljard eurot peaks kuluma Ida-Virumaa kui Eesti ühe teemanti lihvimiseks. Muide, just teemantiga võrreldi Narvat 17. sajandil ja lihvimata teemandi kujundit kasutab ka tänane Vene ajakirjandus. Meil on nüüd võimalus see ära lihvida, teades, et teemandi lihvimise tulemus on kõige hinnalisem vääriskivi – briljant.
Ja samas võtmes lõpetades: teemant tuleb vanakreeka sõnast „purunematu“. Purunematu Ida-Virumaa, selles on lootust.