Üks hea inimene ütles, et selge on see – kasukas on ära varastatud. Aga kas ta ise varastas või temalt varastati, sellest aru ei saa. Just nii paistab kõrvalt rahandusminister Martin Helme juunikuu lõpus sõlmitud leping Ameerika Ühendriikide advokaadibürooga FFS, kirjutab Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Katri Raik EPL-i arvamusloos.

Viimase aja ilmselt kõige ägedama poliitlahingu osapooled on Martin Helme ja Jürgen Ligi. Mina olen ühe erikomisjoni esimehena lahingus osalenud teise erikomisjoni esimehe Jürgen Ligi kõrval. Lugedes ja kuulates, süvenedes faktidesse, küsides asjatundjatelt, püüdes mõista, mis ja miks toimus, ning mõista ka Martin Helmet.

Mul ei ole mingit kahtlust, et leping on tehtud üle jala, kiirustades, kõikide teiste arvamusi eirates, uues, EKRE poliitika ajamise stiilis. Ning sama usku mehed kaitsevad Helmet samas stiilis. Valetamine ja ülbamine ei ole enam Eesti poliitikas patt. Jääb üle kokku võtta – see kasuka lugu on usu küsimus.

Iga segane lugu on mõistlik selgeks mõelda ja sellest õppida. Me räägime riigireformist, avaliku sektori kokkutõmbamisest, see on järgmiste kuude teema. Mina tahan kirjutada koostööst riigi sees. Selle eiramine on esimene õppetund.

Nii lihtsalt ei lähe, et rahandusminister ja tema kaks nõunikku on ilmatargad ja teevad enda sõnul parima taustauuringu (mida ei ole), koostavad parima lepingu (mitte ei tee seda koostöös justiitsministeeriumiga) ning valivad tagatipuks parima büroo (mis kindlasti ei kuulu Ameerika Ühendriikide tipp-büroode hulka) ning parima koostööpartneri (kellel on kõlav minevik, aga segasevõitu hilistaust).

Koostöös teiste ministeeriumite, riigiprokuratuuri, finantsinspektsiooniga oleks saanud neid möödalaskmisi vältida. Kangesti tekib tunne, et Martin Helme tõmbas end ise oma põikpäisuse ja jonnakusega lihtsalt lohku, mida on tal nüüd piinlik tunnistada.

Võimalik, et ma teen rahandusministrile liiga. Olen valmis vabandama, kui selleks on piisaval hulgal fakte. Sama palju kui on täna fakte, mis kinnitavad, et leping on puhas kräpp.

Teine õppetund tuleb siitsamast. Martin Helmel ja tema nõunikel oleks kindlasti olnud mõistlikum riigikogu erikomisjonidega kohtuma tulla. Nad olid palutud parlamentaarse Eesti riigi parlamenti, kuid nemad ignoreerisid kutset. Seaduse tõlgendamisega, kas õigus kutsuda tähendab ka kohustust tulla, me kaugele ei jõua. Poliitiline tava on väikeses riigis suurema kaaluga mõiste. Kas tõesti hakkavad EKRE poliitikud parlamentarismist rääkima lugupidamise alles siis, kui nad jälle opositsioonis on? Saame näha.

Remargi korras: esmapilgul võis paista see hea poliitilise nipina, jätta opositsioon lihtsalt pika ninaga. Ent liiga palju tuli päevavalgele fakte, mis näitasid, et rahandusminister labaselt valetab. See tulemus ei ole enam hea poliitiline nipp.

Kas ja mida teha, et parlamentaarne kontroll valitsuse üle säiliks, st erikomisjonid saaksid oma tööd teha, on otsustamise koht. Sel suvel küsiti minult mitmel korral, et mida ma siis teen, kui minister või mõni ametnik parlamendi erikomisjoni kutse vastuseta jätab.

Tõsi, erikomisjon ei saa rakendada sunniraha, rääkimata sundtoomisest. Võibolla jäi puudu peaministri sõnadest rahandusministrile: Martin, sina selle supi kokku keetsid, sinul tuleb seda helpida, mine riigikogu erikomisjoni ja räägi oma asjad selgeks.

Kolmas õppetund on erikomisjoni kui sellise tööst. Erikomisjonis on viis liiget, igast erakonnast üks. On selge, et praegu on jõud valitsusliidu poolel, ka siis, kui koalitsioon tahab näiteks komisjoni koosoleku kokkukutsumist nurjata.

Et põtkimist, komisjoni päevakorra ja otsuste mahahääletamist vältida, on mõistlik luua erikomisjonide liikmete arvus tasakaal: pooled koalitsioonist, pooled opositsioonist. Selle idee on oma kommentaariga Riigikogu esimees Henn Põlluaas EKRE-st varakult tapnud. Ent arutada seda ideed tuleb.

Lõpuks on iga saadik 101-st oma mandaadis vaba ning võib Freeh lepinguga tegeleda ööl ja päeval ning rahandusministrilt vastuseid nõutada. Parlament ei tohi lasta end ise nurka mängida.

Katri Raik: näib, et Martin Helme tõmbas ennast ise oma põikpäisuse ja jonnakusega lohku