Ida-Virumaa vajab mitte õlitehast, vaid sellist päästeplaani, mis ka tegelikult piirkonda piisavalt uusi töökohti toob, kirjutab riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Katri Raik Postimehes.
Valitsuse otsus ehitada Eesti Energia uus õlitehas on igale Ida-Virumaa inimesele südamelähedane, sest armastus pruuni kulla vastu on osa siinsest meie-identiteedist. Põlevkivi on majanduslikult tähtis, sellele sektorile langeb neli protsenti Eesti ja 45 protsenti Ida-Virumaa SKTst ning paraku ka ligi 70 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitest.
Nõutuks teeb aga õlitehase otsuse langetamine kriisiajal ja nii, et lõpuni on läbi arutamata Eesti kliimaneutraalsuse ambitsioonid. Ülipopulistlik on nüüd öelda, et parem oleks võinud igale Ida-Virumaa inimesele, ka igale lapsele, anda kriisiajal 1000 eurot kätte. Tänavuse aasta riigieelarves õlitehasele eraldatud rahast oleks selleks piisanud. Väga võimalik, et see samm olnuks kohalikele inimestele lõpuks enam meele järgi.
Vaieldamatult on õlitehase rajamise otsus ka poliitiline. Selle taga on soov taastada segasel ajal Keskerakonna positsioonid Ida-Virumaal, mis vahepeal maha mängiti. Ida-Virumaa tegelik arendamine nõuab aga visadust, süsteemset lähenemist ja tahet midagi tegelikult ära teha.
Nii nagu valitsus kutsus koroonakriisi ohjeldamiseks appi meedikud, mis on ainuõige samm, vajame asjatundjaid ka selleks, et hinnata õlitehase plusse ja miinuseid ning võimalikku tulevikuarengut. Me pole kahjuks ei teadlaste ega ekspertide arvamusi näinud, on lihtsalt poliitiline otsus, et teeme nii. Aga miks just nii ja kui jätkusuutlik see plaan on – vastust teab vaid tuul.
Samuti ei tea me seda, kas õlitööstuses tehakse ka järgmine samm ning rajatakse rafineerimistehas. Ei saa välistada, et õlitehas võib osutuda üliedukaks, aga seda võib oodata ka viis aastat tagasi valminud Auvere elektrijaama saatus, mis ei ole tänini oma võimsust saavutanud.
Uue tehase rajamise jutu juures teevad kurvaks veel valefaktid. Ei ole tõsi, et tehase ehitamisel saab tööd 700 kohalikku ehitajat ja muud spetsialisti. Kaugel sellest. Pole olemas mehhanismi, mis sunniks konkursi korras hanke võitnud peatöövõtjat palkama siinseid inimesi. Lisaks on ehitusel seatud töötajate oskustele kõrged nõudmised, mida ei tarvitse kohalikel töömeestel alati olla. Just nii kujunesid asjalood kahel Narva suurel ehitusel, millega ise otseselt kokku puutusin. Küll jagub aga tööd hotellidele, pubidele ja teistele toidukohtadele, seda kindlasti.
Praegu töötab Eesti Energia kolmes õlitehases ligi 240 inimest. Uus tehas pidavat andma kokku tööd 500 inimesele, sest lisanduvad ka kaudsed töökohad. See tundub küll üle pakutud arv, arvestades, et valmivas tehases endas hakkab tööle suurusjärgus 120 inimest.
Me pole kahjuks ei teadlaste ega ekspertide arvamusi näinud, on lihtsalt poliitiline otsus, et teeme nii.
Kui 2018. aastal vajati elektrijaamades 12,2 miljonit tonni põlevkivi, siis eelmisel aastal oli see arv 5,6 miljonit. 2019. aastal kasutasid kolm õlitehast kokku ära 3,7 miljonit tonni põlevkivi, see on veidi üle aasta tagasi. See arvurida näitab selgelt, et põlevkivi kaevandamine väheneb järsult ning töökohtade arv selles sektoris kahaneb nii või naa. Inimesi ei ole ilus – see on lausa lubamatu – petta asjatute lootustega.
Viimaste kuude jooksul on peaaegu kõigini jõudnud arusaam, et põlevkivienergeetika tõmbab end kokku ja selles ei ole üksi süüdi ei Eesti riik ega ühe või teise ettevõtte juhtkond. Turg ja maksud on põlevkivielektri surm. Tallinna, Tartu ja Pärnu inimesed lihtsalt ei ole nõus sellepärast elektri eest rohkem maksma, et elektritootmisega seotud inimesed Ida-Virumaal tööd ja leiba saaksid.
Põlevkivisektori inimeste hulgas valitseb igati mõistlik seisukoht: enne ei tohi kaotada ühtegi töökohta, kui uus asemele tekib. Kui põlevkivisektori inimesel enam oma tööd ei ole, siis ei saa temast ilmselt väikeettevõtjat, nagu tihti soovitatakse. Kohalik inimene tahab pigem minna tööle hiigelettevõttesse ja saada praegusega samas suurusjärgus palka.
Selleks et Ida-Virumaa ja selle inimesed kokku ei variseks, vajame lõpuks ometi ühte töötavat plaani, pikka plaani. Seda ongi tark koostada kriisiajal, mis meil käes on. Ida-Virumaa majandus peab mitmekesistuma, siia tuleb luua uusi ärivõimalusi ning täiendus- ja ümberõpe peab muutuma sihipäraseks ja olema suunatud konkreetsetele, just tekkinud või siis juba varem olnud töökohtadele.
Ent praegu elame tänases päevas ja jagame kogu maailmaga ühist tervise- ja majanduskriisi muret. Ida-Virumaa sisenes sellesse kriisi teistest Eesti piirkondadest palju nõrgemana. Me juba olime miinuses, kui kriis meid tabas, sest muudatused keskkonnapoliitikas olid viinud Ida-Virumaa majanduskriisi äärele.
Õlitehas, mille edus ja majanduslikus mõistlikkuses ei saa keegi kindel olla, ei ole lahendus. Seega on väga suur oht, et Ida-Virumaa kukub märksa sügavamasse auku kui ülejäänud Eesti. See tuleb igal juhul ära hoida. Kriisiaja majandusmeetmete paketis peab Ida-Virumaa jaoks olema eraldi rida, selle olemasolu või puudumine näitab valitsuse tegelikku hoolimist.