Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Katri Raik kirjutab EPL-i arvamusloos, et rahandusminister Helme arvas, et opositsiooni algatatud umbusaldushääletuse läbikukkumisega riigikogus on selle lepingu saaga lõppenud. Kuid see lugu ei ole veel lõppenud, Martin.
Mõni aeg tagasi arutas Riigikogu rahandusminister Martin Helme umbusaldamist. Hääletusel usaldas teda 53 parlamendi liiget. Koalitsioonis on küll 56 inimest, kolm neist ei pidanud võimalikuks hääletusnuppu vajutada. Aga see on nende isiklik valik.
Märgiline oli hoopis, et rahandusministrit läks Eesti kõige tähtsamasse kõnetooli kaitsma vaid tema oma erakonna esindaja. EKRE valitsuspartnerid Keskerakond ja Isamaa loobusid kõnelemast.
Kolleegid, kas oli piinlik? Ja kärarikka juubeldava EKRE-aplausiga ühinesid vaid üksikud inimesed koalitsiooni poolelt.
Rahandusminister Minister Helme on krooniline solvaja, tuntud lajataja ning halvasti ütleja. Tõsi, ta ei ole ainus ega esimene, selliseid mehi on viimaste aastakümnete Eesti poliitikas olnud ennegi, aga see ei ole õigustus.
Teised on tema kõrval siiski poisikesed. Kujutage ette, et teie esmaspäevasel töökoosolekul ütleb asutuse asejuht „Oh, come on, lõpeta see pläma ära“. Ja siis: „Maga välja inimene“. Ning lõpuks ühele teisele kolleegile. „Sul pole … kunagi sõna.“
Te ei kujuta seda ette. Niimoodi räuklev, kolleege alandav ja solvav inimene lahkub peagi tööandja initsiatiivil või suurema skandaali vältimiseks poolte kokkuleppel. See inimene ei saa tööle jääda ja pole oluline, kas solvatu solvub või mitte.
Sama keeruline on ette kujutada, et mõne asutuse pearaamatupidaja hakkab ühel heal päeval käskivas kõneviisis arutama, kuhu turvaosakond peab paigutama valvekaamerad ning kust ja millise hinnaga tuleb need kaamerad osta.
Just nii toimis rahandusminister Helme, kui ta sekkus kaitseväe tegevusse, jagades arvamusi, milliseid relvasüsteeme, milliselt firmalt ja millise hinnaga peavad kaitseminister ja kaitseväe juhataja muretsema.
Ahjaa, korralikus asutuses kutsub turvaosakonnale turvakorraldusi jagava pearaamatupidaja enda kabinetti asutuse direktor ja kontrollib lühivestluses üle, kas pearaamatupidaja ikka mäletab, miks ta sinna tööle võeti.
Aga nüüd kujutagem ette, et seesama pearaamatupidaja kutsutakse ettevõtte nõukogu ette. Nõukogul on õigus, lausa kohutus saada rahaasjadest ülevaade. Ja selle peale teatab pearaamatupidaja, et tema ei tule ega luba ka oma asetäitjatel tulla. Siin pean silmas rahandusministri nõunikke, kes selles valitsuses on raudsete prouadena endale võtnud kaks aseministri tooli ja kellega riigikogu erikomisjonid kohtuda soovisid.
Esialgu mõtleb nõukogu, et ju on tegemist eksitusega ja aeg tõesti ei sobi, nõukogu liikmed kehitavad kohmetult õlgu. Aga kui see mittetulemine kestab kuid ja raamatupidamise pabereid ikka ei esitata või saadetakse soditud kujul, siis tekib kahtlus. Ning susserdamise ja varjamise kahtlusest enam lahti ei saa.
Lõpuks juhtub midagi lausa kummalist. Seesama pearaamatupidaja, kellele on antud õigus lepingut sõlmida, kirjutab alla kartuliostu paberi naaberküla Sergeiga. Kui siis Jaan ja Juhan küsivad, et miks nemad ei sobinud, rehmab pearaamatupidaja käega ja ütleb, et tema asetäitja Adele rääkis küll kõigi pakkujatega, aga näe, vana tuttav Rein, tema soovitas Sergeid. Ja nii pearaamatupidaja tegigi. Ah, et maaeluministeeriumi eksperdid juhtisid tähelepanu Sergei kartulite küsitavatele maitseomadustele? No kuulge, pareerib pearaamatupidaja, ma rääkisin Sergeiga, kes kinnitas, et kõik on korras.
See mõistujutt puudutab kolme miljoni eurost lepingut Louis Freeh advokaadibürooga, mille sõlmis rahandusminister Martin Helme iseenese tarkuse ja soovi järgi ning vastupidi USA-s töötavate Eesti diplomaatide soovitusele. Leping kehtib tänini, ehkki Louis Freeh enam advokaadina ei tegutse.
Ministri hoolimatus oma riigi vastu ei saa olla midagi, millega võib leppida. Isegi siis, kui peaminister vastupidi arvab.